Triinu Blogi

 Hei,   Tanel ütles mulle juba eelmisel nädalal, et ta plaanib laupäeval (23.jaanuar), minna Elvasse poistega talvedrifti vaatama ja võtab Hugo ka kaasa. Mul ei olnud loomulikult selle vastu mitte midagi, kuna laps saab õues olla, autosi vaadata ja onudega möllata.  Mina - nagu kanaemale kohane - tegin juba varakult ettevalmistusi. Mõtlesin, et mida kaasa pakkida, mida neile lõunasöögiks teha jms. Reedel tegelesin juba korralikult pakkimisega. Panin Hugole igaksjuhuks vahetusriideid, sokke, jope jms kaasa, sest kunagi ei tea mida millal vaja võib minna ja parem olgu kaasas, kui et läheb vaja ja siis just ei ole.  Panin neile hulganisti snäkke kaasa - õuna, kaks batoonikest, pähkleid, porgandeid ja lillkapsast. Laupäeva hommikul küpsetasin soojasi võileibu ja tegin neile tortillasi lõunasöögiks kaasa. Nemad põrutasid kuskil 9st minema ja mina jäin üksi koju.  Alguses mõtlesin küll, et ma ei tea kohe mida ma selle vaba ajaga siis peale hakkan. Kuskil 9:40 läksin t...

 Hei Sellel aastal olid napilt-napilt mustad jõulud, aga sellegipoolest õnnistas ilmataat meid lumega! Maa on valge juba paar ilusat nädalat ning temperatuuridki vastavad, et see nii jääks mõneks ajaks. See kõik on tore, aga.... ma olen räiiiige külmavares!!!!  Või noh.. Mul on autos ALATI palav ja õues ALATI külm. Ükskord läks terve suvi niimoodi mööda, et ma ei pannud kordagi lühikesi pükse jalga, vaid käisin terve suve teksadega, sest ma lihtsalt kartsin, et mul hakkab raudselt külm.  Seega on mul talvisel ajal veel 2x raskem välja mõelda, et mida nüüd selga peaks panema, sest ma olen kindel, et see mis ma välja valin, ei ole nagunii piisav.  Aga ärge mõistke mind valesti - talv ise on superäge ja tegelikult need neli aastaaega siin on imetlusväärsed.  Aga lihtsalt NII KEERULINE ON RIIDEID VALIDA, kui sa oled selline imelik külmavares nagu mina!  Käsi püsti, kes seda feelib :D  Kallid-paid, T.

Hei,   2020.aasta  suvel üritasin ma välja mõelda, et mis tööd ma sügisest teha võiks. Võinoh mis suvel, ma olin juba peaaegu aasta aega üritanud selgusele jõuda, et mida ma teha tahaksin.  Kas õppida? Kas õppida ja töötada? Kus töötada? Kelleks ma saada tahan?   See viimane küsimus on mind juba väga pikalt kummitanud... kelleks ma tahan saada...? Päris ausalt? Ma ei tea! Kõige keerulisem selle juures ongi see, et mul on nii palju mõtteid, mida ma tahaksin teha, mida õppida ja kellena ma näen ennast tulevikus töötamas. Ühte nendest valida ma lihtsalt hetkel ei oska ja ei suuda.  Õnneks mingid muutused siiski toimunud on ja osad valikud olen ma suutnud enda jaoks kõrvale lükata.  Sügis hakkas aga aina lähemale jõudma.  CV keskus oli läbi kammitud ja midagi sobivat justkui ei leidnud. Paljud kohad, mis nagu vastaksid minu otsingutele, nõudsid mitme aastast töökogemust või bakalaureuse-magistrikraadi, mida mul tol hetkel kuskilt võtta ei olnud. Mõtlesin ...

Hei Kuna kogu 2020.aasta oli täis igasugu ootamatusi, siis ei erinenud ka jõulud. Meie algne plaan nägi välja selliselt, et 24ndal oleme minu ema juures, 25ndal oleme Taneli vanavanemate juures ja minu isa juures ning 26ndal pidime Taneli vanemate juurde minema. Tegelikkus oli aga loomulikult teine. 24nda hommikul sõitsime linna, et Taneli vanaemale häid pühi soovida. Kell oli kuskil 11-12 paiku, kui linna läksime. Hugo oli autos mega väsinud ja tundus, et jääb kohe magama. Paigutasime selle öösel üleval olemise arvele.  Taneli vanaemaga kohtusime õues, tema maja ees. Hugo oli selline lodev ja tahtis süles olla. Pikalt me ei vestlenudki ja sättisime taas kodu poole.  Hugo jäi autos magama. Korra mõtlesime juba, et peame vist mingi tiiru tegema, et ta oma une täis magada saaks, kuna ta aga ärkas mitu korda üles ja jäi uuesti magama, siis otsustasime ikkagi kiirelt koju tulla. Ma olin veendunud, et tuppa jõudes ei ole enam mingist unest juttugi, aga Hugo läks vabatahtlikult, ilm...

 Tihti olen mõelnud, et ma tahaksin olla nt youtuber, kuna mulle meeldib videoid monteerida ja nendega katsetada. Asju, mida filmida samas nagu oleks ka. Hetkel olen teinud selliseid reisi- ja ürituste videoid ning need üles postitanud. Siis hakkan jälle mõtlema, et ah mis nüüd mina ja kes see ikka minu videoid vaataks ja mida ma üldse filmiksin. Siis mõtlesin, et lahe oleks blogi pidada, kuna siis saan üles dokumenteerida igasugu toredaid seiku elust ja hiljem neid seeläbi meenutada.  See nagu  alguses läks siin ilusti, aga siis hakkan jälle mõtlema, et ah mis nüüd mina ja kes see ikka neid peale minu enda ja mu mehe loeks. No küllap loeks, aga saate aru küll eks. Mida ma aga olen täheldanud on see, et ma filmin igapäevaselt igasugu toredaid klipikesi, seiku, juhtumisi. Kuhugi need videoid ei lähe, jäävad lihtsalt mulle endale vaatamiseks. Sama on kirjutamisega. Ma panen telefoni notes'itesse kirja igasugu ütlemisi, juhtumisi ja neid on sinna ikka juba üksjagu kogunenud....