Koroonapiirangud

Hei,

 

2020.aasta  suvel üritasin ma välja mõelda, et mis tööd ma sügisest teha võiks. Võinoh mis suvel, ma olin juba peaaegu aasta aega üritanud selgusele jõuda, et mida ma teha tahaksin. 

Kas õppida? Kas õppida ja töötada? Kus töötada? Kelleks ma saada tahan?

 See viimane küsimus on mind juba väga pikalt kummitanud... kelleks ma tahan saada...? Päris ausalt? Ma ei tea!
Kõige keerulisem selle juures ongi see, et mul on nii palju mõtteid, mida ma tahaksin teha, mida õppida ja kellena ma näen ennast tulevikus töötamas. Ühte nendest valida ma lihtsalt hetkel ei oska ja ei suuda. 

Õnneks mingid muutused siiski toimunud on ja osad valikud olen ma suutnud enda jaoks kõrvale lükata. 

Sügis hakkas aga aina lähemale jõudma. 

CV keskus oli läbi kammitud ja midagi sobivat justkui ei leidnud.
Paljud kohad, mis nagu vastaksid minu otsingutele, nõudsid mitme aastast töökogemust või bakalaureuse-magistrikraadi, mida mul tol hetkel kuskilt võtta ei olnud.

Mõtlesin siis, et kosmeetiku paber mul ju on, otsin midagi sellest valdkonnast. Ühe pakkumise augustis saingi, kuid kuna Hugo alustas sügisest lasteaia teed, mis eeldas, et ta peaks saama vähemalt ühe vaba päeva nädalas, arvasin ma, et ettenähtud graafik kosmeetikuna osutub liiga keerukaks. Tanel peab ju siiski kontoris käima. 

Kuna mulle tantsida meeldib ja 2019.aastal andsin ka väga väikese koormusega lasteaias tantsutrenne, otsustasin, et kuna mul on firma olemas, siis maksku mis maksab, ma hakkan sealt alt lastele trenne andma. Ainult mina üksi olen treeneriks. 

Nii ma siis tegingi.

Mu firma oli veidi aega "tühjalt" seisnud, seetõttu olin ma ka pangakonto sulgenud. Kuna mul ei olnud huvi samas pangas kontot uuesti avada, pidin neilt saama kontoväljavõtte ja see võimaldas mul uues pangas konto avada.

Saatsin lasteaedade juhatusele meili, et soovin trenni tegema hakata, kas oleks ka vabu aegu. Vastused olid positiivsed. Tegin valmis trenni plakatid, saatsin need lasteaedadele laiali ja jäin ootele.

Selle lasteaia, kus ma ka 2019.aastal trenne andsin, lapsevanemad reageerisid üsna kiirelt, kuna mind nad juba teadsid. 

Ka teistes majades tuli üksjagu soovijaid ning see tegi mu meele nii rõõmsaks.
Oma äriga alustamine on alati  riskantne ja kuna siin Viimsis on neid tantsutrenne jalaga segada, oli mul nii hea meel, et vanemad siiski minu trenndest huvitusid. 

Kõik algas väga ilusti, lapsed olid rahul, minule meeldis trenne anda. Kõik me nautisime seda väga.
Ja siis jätkus koroona teine laine..... Pauhti huviringid kinni.

"ei no toreeeee luguuuuu külllllll.." mõtlesin mina. Võtsin niigi suure riski ja nüüd siis sedasi.
Mis seal ikka. Kuidagi tuli edasi minna.

Otsustasin, et hakkan videotrenne tegema. Iga nädal uus video. 

Filmisin, mässasin, monteerisin ja mõtlesin aina uusi lahendusi välja, mida saaks teha video vahendusel, mis ei hõlmaks grupitegevusi. Tundsin ennast lõpuks nagu youtuber, kes iga nädal uue video üles laeb.

Algselt pidid piirangud lõppema detsembris, siis lükati 10jaanuari peale, nüüd veebruari peale. 

Teate, ma ütlen ausalt.. KOPP ON EES! Ma tahan tööd teha!!!!

Iga lastega töötav inimene teab, kui oluline on füüsiliselt nendega samas ruumis viibimine ja asjade koos tegemine.
Interneti teel see toimib, aga mitte kuigi pikalt.
Eks kõik ju tüdinevad ning väsivad ühest ja samast asjast ära. Kui juba täiskasvanud, mis siis lastest veel rääkida.

Eriti huvitav nende piirangute juures on see, et tänasest on uuesti avatud jõusaalid ning toidukohtades tohib kohapeal süüa.
Ja siis lasteaia huviringid on suletud????
Lasteaia... kus ainuke "võõras" oleks treener. Ülejäänud trenni lapsed on kõik ju samast majast.
Samal ajal, kui jõusaalides ja toidukohtades käib väga palju erinevaid inimesi pidevalt sisse-välja.

Ma olen igati nõus trenni andma maskis ja pindu puhastama.
Küll ma vajadusel neid lapsi ka 2m vahedega hoian.

Ma mõistan kõiki piiranguid ja saan aru, et see on meie kõigi enda jaoks, aga...

Lihtsalt.... palun hea valitsus... lase vaesel inimesel lasteaias huviringi anda! PALUUUUN!!!!!!