Tihti olen mõelnud, et ma tahaksin olla nt youtuber, kuna mulle meeldib videoid monteerida ja nendega katsetada. Asju, mida filmida samas nagu oleks ka.
Hetkel olen teinud selliseid reisi- ja ürituste videoid ning need üles postitanud.
Siis hakkan jälle mõtlema, et ah mis nüüd mina ja kes see ikka minu videoid vaataks ja mida ma üldse filmiksin.
Siis mõtlesin, et lahe oleks blogi pidada, kuna siis saan üles dokumenteerida igasugu toredaid seiku elust ja hiljem neid seeläbi meenutada.
See nagu alguses läks siin ilusti, aga siis hakkan jälle mõtlema, et ah mis nüüd mina ja kes see ikka neid peale minu enda ja mu mehe loeks. No küllap loeks, aga saate aru küll eks.
Mida ma aga olen täheldanud on see, et ma filmin igapäevaselt igasugu toredaid klipikesi, seiku, juhtumisi. Kuhugi need videoid ei lähe, jäävad lihtsalt mulle endale vaatamiseks.
Sama on kirjutamisega. Ma panen telefoni notes'itesse kirja igasugu ütlemisi, juhtumisi ja neid on sinna ikka juba üksjagu kogunenud.
Seega hakkasin ma taaskord mõtlema, et tahaks selle blogi siin enda jaoks uuesti ellu äratada.
Isegi kui mitte keegi teine seda kunagi ei loe, siis minu enda jaoks on need asjad siin olemas.
Huvitaval kombel tulevad mul igasugused sellised mõtted just vahetult enne magama jäämist, voodis pikutades. Paar päeva tagasi mõtlesin isegi terve blogipostituse oma peas välja, aga nüüd ei mäleta ma sellest enam midagi, haha.
Hugo on praegu lasteaias ja mina tegelen vaikselt lastemassaaži massaaživõtete üleskirjutamisega.
Käisin novembri keskpaigas koolitusel ja nüüd sellel nädalavahetusel peaks olema siis koolituse teine osa, aga olude sunnil toimub see veebikeskkonnas, seega praktiline osa lükkub kevadesse.
Kahju.. ma lootsin tunnistuse nüüd juba kätte saada. Aga on nagu on.
Praeguseks kõik.
Tahtsin lihtsalt enesele märku anda, et võiksin siin veidi aktiivsem olla ja neid vahvaid seiku notes'ite asemel hoopis siia kirja panna. Ehk järgmises postituses siis :)
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment