Hei,
Kui meil Hugo sündis, tuli koheselt mitmelt poolt küsimus “Kas te ikka lutti ka annate?”
Me Taneliga leppisime omavahel kokku, et teeme seda vaid juhul, kui muud võimalust ei ole, seega vastasime üha uuesti ja uuesti sellele küsimusele “Ei anna” ja enamasti olid siis näod pigem üllatunud.
Tavaks on see, et kui laps sünnib, tuleb iga kuu perearsti juures teda mõõtmas ja kaalumas käia. Lisaks lasta ära teha vajalikud vaktsiinisüstid.
Kui tibu perearstilt oma esimese süsti sai, oli ta ikka päris pisike ja kui see suts ära tehti, hakkas ta ehmatusest loomulikult nutma.
Ma keerasin ta näoga enda poole sülle ja kussutasin, kui pereõde järsku üllatunult küsib “Kas te lutti ei annagi? See rahustaks ta ju kohe maha”. Perearst on meil niinii tore, sõbralik ja asjalik, kuid õde avaldab tihti oma arvamust seal, kus vaja pole.
Õõhhhh... oi kuidas mind ajab närvi ükskõik kelle poolt igasugune “mina tean paremini, mida sa oma lapsele andma pead” suhtumine.
Hoidsin end vaos ja vastasin lihtsalt “Ei, küll ta rahuneb niisamagi.”
Veidi aega läks mööda. Hugo kasvas suuremaks, kuid pigem oli väike tissipuuk. Kuna ta sündis nii soojal ja palaval suvel, siis can u blame him...?
Ta oli umbes 4kuune, kui me võtsime vastu otsuse, et okei. Proovime siis seda lutukest ja vaatame mis saab. Anname ainult siis kui tõesti on vaja. Mitte nii, et see iga minut suus ripub.
Alguses võttis ta selle suure huviga vastu ja kukkus lutsutama. Mina mõtlesin oma peas “oijahhh, ongi ikkagi lutilaps”
Läks kuukene mööda...
Luti kasutamist jäi aina vähemaks ja vähemaks. Kuniks kuskil 6.kuul ta seda enam üldse ei võtnud.
Lutt oli alati kotis kaasas ja vahest panime talle seda suhu ka, aga enamasti võttis ta selle kohe sama targalt välja tagasi.
Ei saaks öelda, et ta end ise võõrutas, aga tuleb välja, et kõik lapsed ei olegi lutilapsed ja meie rõõmuks ei ole seda ka meie laps :)
PS! Mingit pöidlalutsutamist selle asemel ka tekkinud ei ole!
Ei tasu seda peale pressida, kui just vajadust ei ole, sest Hugo näitas väga asjalikult, et saab ilma ka ning ei ole sellel lapsel, kes lutti ei saa, mitte midagi viga. Lihtsalt üks mure (lutist võõrutamine) vähem ;)
Kallid-paid,
T.
Kui meil Hugo sündis, tuli koheselt mitmelt poolt küsimus “Kas te ikka lutti ka annate?”
Me Taneliga leppisime omavahel kokku, et teeme seda vaid juhul, kui muud võimalust ei ole, seega vastasime üha uuesti ja uuesti sellele küsimusele “Ei anna” ja enamasti olid siis näod pigem üllatunud.
Tavaks on see, et kui laps sünnib, tuleb iga kuu perearsti juures teda mõõtmas ja kaalumas käia. Lisaks lasta ära teha vajalikud vaktsiinisüstid.
Kui tibu perearstilt oma esimese süsti sai, oli ta ikka päris pisike ja kui see suts ära tehti, hakkas ta ehmatusest loomulikult nutma.
Ma keerasin ta näoga enda poole sülle ja kussutasin, kui pereõde järsku üllatunult küsib “Kas te lutti ei annagi? See rahustaks ta ju kohe maha”. Perearst on meil niinii tore, sõbralik ja asjalik, kuid õde avaldab tihti oma arvamust seal, kus vaja pole.
Õõhhhh... oi kuidas mind ajab närvi ükskõik kelle poolt igasugune “mina tean paremini, mida sa oma lapsele andma pead” suhtumine.
Hoidsin end vaos ja vastasin lihtsalt “Ei, küll ta rahuneb niisamagi.”
Veidi aega läks mööda. Hugo kasvas suuremaks, kuid pigem oli väike tissipuuk. Kuna ta sündis nii soojal ja palaval suvel, siis can u blame him...?
Ta oli umbes 4kuune, kui me võtsime vastu otsuse, et okei. Proovime siis seda lutukest ja vaatame mis saab. Anname ainult siis kui tõesti on vaja. Mitte nii, et see iga minut suus ripub.
Alguses võttis ta selle suure huviga vastu ja kukkus lutsutama. Mina mõtlesin oma peas “oijahhh, ongi ikkagi lutilaps”
Läks kuukene mööda...
Luti kasutamist jäi aina vähemaks ja vähemaks. Kuniks kuskil 6.kuul ta seda enam üldse ei võtnud.
Lutt oli alati kotis kaasas ja vahest panime talle seda suhu ka, aga enamasti võttis ta selle kohe sama targalt välja tagasi.
Ei saaks öelda, et ta end ise võõrutas, aga tuleb välja, et kõik lapsed ei olegi lutilapsed ja meie rõõmuks ei ole seda ka meie laps :)
PS! Mingit pöidlalutsutamist selle asemel ka tekkinud ei ole!
Ei tasu seda peale pressida, kui just vajadust ei ole, sest Hugo näitas väga asjalikult, et saab ilma ka ning ei ole sellel lapsel, kes lutti ei saa, mitte midagi viga. Lihtsalt üks mure (lutist võõrutamine) vähem ;)
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment