Hei,
Viimasel ajal on tihti nii, et kui ma mõtlen, et tuleks blogisse midagi kirjutama, siis tuleb postitus ikka lapsest. Võibolla on see osa emaks olemisest, et "ma sõin hommikuks putru" ei ole nii põnev kirjutamine, kui näiteks see, et laps hakkas roomama, kõndima või magas kogu öö.
Seetõttu ei erine mu tänane postitus paarist viimasest.
Mõtlesin kirjutada veidi Hugo unedest ja sellest kuidas ma teda öisest rinnast võõrutasin.
Ta sai meil nüüd esmaspäeval, 4.veebruar juba 8-kuuseks. Ulme, kuidas aeg lendab. Ta ei ole vist tervet ööd, ilma ühegi ärkamiseta siiani maganud ja võibolla ongi seda veel palju oodata, sest ta on ju ikkagi beebi, kes vajab lähedust.
Kui me kolisime, siis algselt tuli ta oma võrevoodiga meie magamistuppa. Tal ei ole kunagi mingit beebipesa olnud, on juba sünnist saadik võrevoodis olnud. Algselt vaid lõunaunedeks, ööseks meie kaisus, aga kuskil 2-3-kuusena hakkas juba öösiti oma voodis magama.
Ta öised ärkamised on üsna varieeruvad. Kord ärkab vaid 1 korra, teinekord 4. Kunagi ei tea ette. Need olenevad suuresti sellest, kas tal on parasjagu kasvuspurt, hambad tulekul vms või mitte. Kui ei ole, piirdubki ärkamine 1-2 korraga.
Seetõttu tundus mulle peale kolimist kergem ta algselt meie juurde võtta, kui viia tema tuppa, mis on natukene kaugemal. Lihtsalt mu oma mugavusest, et ma ei peaks öösel mitu korda edasi-tagasi jooksma ja saaksin nii palju ööund, kui sel hetkel võimalik on.
Üsna pea läksid ärkamised päris sagedaseks. Kuna ma olin mitu ööd päris magamata, otsustasin ta öisest rinnast võõrutada, et näha, kas sellest muutub midagi. Päevasest mitte, ta ei ole veel valmis.
Mingit kirjandust, kuidas seda teha, ma otseselt ei lugenudki. Lihtsalt mõtlesin, et proovin ja kõik. See käis üsna paugupealt.
23jaanuar vastu 24ndat oli siis esimene öö. Võtsime ta Taneliga enda vahele magama, sest ma tahtsin, et ta teaks, et ma pakun talle lähedust ka ilma tissita ja et ta ei tunneks ennast kuidagi kõrvalejäetuna.
Kui ta ärkas, siis alguses proovisin teda niisama lohutada, paitada. Tal on ZAZU öölamp-kassike, mille laulma panin, aga kumbki variant ei aidanud. Ta tahtis rinda, aga mina ei tahtnud anda. Tõin köögist tema joogipudeli ja andsin vett ja seejärel panin talle luti suhu. See TÖÖTAS!
Ta ärkas vist 2-3 korda ja iga kord samamoodi - vesi, lutt ja laps magas. Koheselt.
Olin hommikul päris rõõmus, et kohe niimoodi paugupealt kõik hästi läks.
Little did I know....
Saabus teine öö....
Hugo magas jälle meie vahel. Ärkab. Mina annan ilusti koheselt vett ja panen luti suhu. Ei taha, lükkab välja, nutab. Proovisin paar korda, ei sobi see lutt. Võtsin ta sülle ja hakkasin kussutama.. Nutab.... Läksin suurde tuppa, sest ei tahtnud Tanelit päris üles ajada. Ma ei saanud last endale kätele pikali asendisse sülle võtta, vaid pidin teda püstises asendis hoidma, sest muidu hakkas ta kohe ju tissi otsima.
Jalutasin temaga natuke suures toas edasi-tagasi ja kussutasin ühe kohapeal vaheldumisi. Ta oli rahulik ja vaikne, silmad olid lahti. Tal oli täpselt selline hoiak, et "ma ootan kuniks sa omad asjad ära teed ja mulle tissi annad". Niimoodi ma natuke temaga seal olin. Korraks tundus isegi, et hakkab juba jääma, aga kohe kui ta pikali voodisse panin, järgnes kisa ja muidugi ajas see ka Taneli pooleldi üles.
Proovisin siis TULA kandekotiga... Ei mingit magamist... Olin juba peaaegu alla andmas, sest ma passisin temaga üleval pea 2h, kuid ma jäin endale kindlaks. Rinda ei paku.
Olin väga väsinud, aga proovisin ikka edasi. Lõpuks viskusin temaga suure toa diivanile, panin öölambi-kassikese mängima, siis tal oli sellega natuke tegevust ja kuidagi ta jäigi magama.
Ma hoidsin vägisi silmi lahti ja kui ta uinus, mõtlesin, et võtan ta sülle ja viin voodisse... aga oh ei... Ta loomulikult ärkas, sest ma võtsin ta kuidagi pahasti üles. Ja muidugi järgnes suur nutt. Sellepeale ajas Tanel end ka juba voodist välja ja ütles, et võtab korraks üle. Niimoodi ta siis ise jalutas ja kussutas ning viskus diivanile (see oli algselt juba tema idee) ja minul olid süümepiinad, et ta on maganud vaid paar tundi ja pidi tunni pärast tööle minema, aga midagi polnud teha.
Varahommikul jäi Hugo lõpuks magama.
Järgmise öö suhtes mul enam kõrgeid lootusi polnud. Olin valmis samasuguseks triangliks, aga oh imet. Seekord leppis jälle lutiga ja jätkus vana radapidi - ärgates vesi. lutt ja tuttu.
Laps oligi öisest rinnast võõrutatud.
Mõnel üksikul korral annan talle varahommikul, ala 7-8 ajal rinda, kui ta kohe üldse ei lepi ja magama ei jää, aga see pole enam öine, vaid juba hommikune söögikord.
Kuna aga kogu ööd ta olenemata sellest ei maganud, lugesin, et see võib sõltuda ka sellest, et rinnalaps tunneb ema piima lõhna ja see ajab ta üles, tahtmaks lähedust.
Seega järgnes uus eksperiment. Ma kolisin kaheks ööks diivanile, et näha, kas on mingit vahet. Esimene öö kulges päris kenasti. Laps ärkas öösel vaid korra ja varahommikuse ärkamise peale võttis Tanel ta endale kaissu ja niimoodi magasid nad kuni tema äratuseni.
Teine öö oli ka pigem paljulubav, aga paar korda ärkamist siiski oli... Seega... pooleldi õnnestunud eksperiment, aga üle kahe öö ma diivanil magada ei tahtnud. Oma voodi ikkagi parem.
Järgnes kolmas eksperiment. Tanel on alati arvanud, et Hugol on midagi meie toas magamise vastu. Kas hirmutab teda see suur riidekapp või ei sobi talle see, kuhu poole on tema pea.
Seega - 2veebruar oli päev, kus ta meie toas kohe üldse ei maganud. Päeval väga natuke ja õhtul ei tahtnud üldse jääda, mistõttu me eksprompt otsustasime, et nii. Nüüd on see hetk käes, kus ta läheb oma tuppa. Lihtsalt proovimaks, kas see muudab midagi.
Oh ma olin kohe päris õnnetu, et ta nii kaugele läks, aga panin oma suure tüdruku püksid jalga ja mõtlesin, et kunagi see päev nagunii tuleb ja kui tal on niimoodi parem, siis on see ju ainult hea!
Esimesel ööl sain ikka päris palju kahe toavahet joosta. Eks tal oli vaja natuke harjumist ja seetõttu ärkas palju, tunnetas, et meid pole läheduses. Teine öö oli samamoodi. Kahe ööpeale sain magada võibolla 6h. Rinda ei saanud ju ka pakkuda, seega pidin jälle kussutama, laulma, lutti ja vett pakkuma ja kõiki muid alternatiive, mis pähe tulid. Paar korda käis Tanel ka, sest ma olin lihtsalt rampväsinud ja laps ainult röökis. Hiljem jõudsime järeldusele, et tal tulevad uued hambad ja nina on tatine, seega olek on kehv ja veidi haigusepoiss on sees, seetõttu on ta rahutum, otsib rohkem lähedust ja lohutust.
Nüüd aga tänane öö.... Eile päeval ta ei jäänud mul üldse magama. Olek kehv ja ükski asend ei sobi. Lõpuks oli ta juba 6h üleval olnud ja mina meeleheitel, et mida ometi teha, et laps magama saada. Ise oma voodis magama jääda ei sobinud, süles ei sobinud, mängida ei tahtnud, kussutamine ei sobinud, minu peal lamada ei sobinud, ühesõnaga mitte miski ei töödanud ja laps muudkui annab teada, et tema on väsinud. Kuna ta veidi haige, siis õue jalutama ei tahtnud ka temaga minna. Mõtlesin, et mässin sisse ja lähen sõidan autoga ringi. Muidu me niimoodi suva ajal temaga ringi sõitma ei lähe, aga kui kuskile minekut, siis enamasti ta autos magab. Ühte varianti mõtlesin siiski veel enne autot katsetada - kandekott. Olin kindel, et ta hakkab seal riidlema, sest on kinni surutud ja jalad ka ebamugavas asendis, aga tahtsin proovida.
Hakkasin temaga niimoodi ringi jalutama. Sain kohe aru, et ta on nii väsinud, aga tahab ringi vaadata, seega jäin ühe kohapeale ja hakkasin kõikuma. Koheselt nägin, kuidas peakene vajub ja vajub. Võttis paar minutit, kui laps magas. No jumal tänatud!!! Ometigi!!!!
Sain ta sealt kotist isegi kätte ja ilusti voodisse pandud, ta oli nii väsinud, et see tõstmine isegi ei seganud.
See pikk ülevalolek tähendas aga seda, et esimene lõunauni oli väga hiline, mistõttu jäi ka teine uni öösse. Ta jäi teisele uinakule 20.45, mis on ilmselgelt hilja. Ma sisimas lootsin, et võibolla jäi juba ööunne, aga ei. Tunnipärast oli laps üleval ja tegutsemisvalmis.
Ööunne jäi ta alles 1.15.... Viimasel ajal on ta jäänud 22 ajal, seega võite isegi arvata, et see ajas natuke rutiini sassi.
Ma olen üritanud ise kohe magama minna, kui tema jääb, et saaksin vähemalt paar tundi und. Vahepeal õnnestub, vahepeal jään telekast midagi vaatama ja ongi paar tundi lennates möödunud.
Eile olin rampväsinud nendest öistest ärkamistest ja nii kui ta voodisse panin, läksin ka ise.
Eile proovisime veel sellist asja, et ma lugesin, et laps ärkab öösel, kui tal on külm. Meil on Hugole küll paks suletekk, aga ma mõtlesin, et panen siis paar tekki veel juurde. Olen aru saanud jah, et mida sossum, seda parem. Siis tuli Tanel lagedale ideega, et võtame vankrist lambanaha koti ja paneme ta sinna sisse magama. Ma mõtlesin, et ta peast puhta sõgedaks läind... Aga proovida võis.. Panime sinna sisse veel ühe puuvillase teki, siis ei pidanud külje pealt lukku päris kinni tõmbama, aga soe oli ikka.
Suur oli mu üllatus, kui ta 6.25 esimest korda häält tegi. See tähendas ju pea 5 tunnist und. 5 TUNDI!!!! See on ju täielik luksus. Sain ta üsna ruttu uuesti magama ja järgmine kord tegi ta häält 8.40 ja siis enam unepoissi ei tulnudki. Eks see nohu ka segab, aga see oli juba ju täiesti arvestatav ööuni. Natuke võibolla lühike, aga ju siis tema jaoks piisav.
Igatahes tänasele ööle lähen ma vastu üsna lootusrikkalt. Tegelikult vist ei tohiks, sest siis läheb kohe kõik pekki, aga... Lootma peab!
Kallid-paid,
T.
Viimasel ajal on tihti nii, et kui ma mõtlen, et tuleks blogisse midagi kirjutama, siis tuleb postitus ikka lapsest. Võibolla on see osa emaks olemisest, et "ma sõin hommikuks putru" ei ole nii põnev kirjutamine, kui näiteks see, et laps hakkas roomama, kõndima või magas kogu öö.
Seetõttu ei erine mu tänane postitus paarist viimasest.
Mõtlesin kirjutada veidi Hugo unedest ja sellest kuidas ma teda öisest rinnast võõrutasin.
Ta sai meil nüüd esmaspäeval, 4.veebruar juba 8-kuuseks. Ulme, kuidas aeg lendab. Ta ei ole vist tervet ööd, ilma ühegi ärkamiseta siiani maganud ja võibolla ongi seda veel palju oodata, sest ta on ju ikkagi beebi, kes vajab lähedust.
Kui me kolisime, siis algselt tuli ta oma võrevoodiga meie magamistuppa. Tal ei ole kunagi mingit beebipesa olnud, on juba sünnist saadik võrevoodis olnud. Algselt vaid lõunaunedeks, ööseks meie kaisus, aga kuskil 2-3-kuusena hakkas juba öösiti oma voodis magama.
Ta öised ärkamised on üsna varieeruvad. Kord ärkab vaid 1 korra, teinekord 4. Kunagi ei tea ette. Need olenevad suuresti sellest, kas tal on parasjagu kasvuspurt, hambad tulekul vms või mitte. Kui ei ole, piirdubki ärkamine 1-2 korraga.
Seetõttu tundus mulle peale kolimist kergem ta algselt meie juurde võtta, kui viia tema tuppa, mis on natukene kaugemal. Lihtsalt mu oma mugavusest, et ma ei peaks öösel mitu korda edasi-tagasi jooksma ja saaksin nii palju ööund, kui sel hetkel võimalik on.
Üsna pea läksid ärkamised päris sagedaseks. Kuna ma olin mitu ööd päris magamata, otsustasin ta öisest rinnast võõrutada, et näha, kas sellest muutub midagi. Päevasest mitte, ta ei ole veel valmis.
Mingit kirjandust, kuidas seda teha, ma otseselt ei lugenudki. Lihtsalt mõtlesin, et proovin ja kõik. See käis üsna paugupealt.
23jaanuar vastu 24ndat oli siis esimene öö. Võtsime ta Taneliga enda vahele magama, sest ma tahtsin, et ta teaks, et ma pakun talle lähedust ka ilma tissita ja et ta ei tunneks ennast kuidagi kõrvalejäetuna.
Kui ta ärkas, siis alguses proovisin teda niisama lohutada, paitada. Tal on ZAZU öölamp-kassike, mille laulma panin, aga kumbki variant ei aidanud. Ta tahtis rinda, aga mina ei tahtnud anda. Tõin köögist tema joogipudeli ja andsin vett ja seejärel panin talle luti suhu. See TÖÖTAS!
Ta ärkas vist 2-3 korda ja iga kord samamoodi - vesi, lutt ja laps magas. Koheselt.
Olin hommikul päris rõõmus, et kohe niimoodi paugupealt kõik hästi läks.
Little did I know....
Saabus teine öö....
Hugo magas jälle meie vahel. Ärkab. Mina annan ilusti koheselt vett ja panen luti suhu. Ei taha, lükkab välja, nutab. Proovisin paar korda, ei sobi see lutt. Võtsin ta sülle ja hakkasin kussutama.. Nutab.... Läksin suurde tuppa, sest ei tahtnud Tanelit päris üles ajada. Ma ei saanud last endale kätele pikali asendisse sülle võtta, vaid pidin teda püstises asendis hoidma, sest muidu hakkas ta kohe ju tissi otsima.
Jalutasin temaga natuke suures toas edasi-tagasi ja kussutasin ühe kohapeal vaheldumisi. Ta oli rahulik ja vaikne, silmad olid lahti. Tal oli täpselt selline hoiak, et "ma ootan kuniks sa omad asjad ära teed ja mulle tissi annad". Niimoodi ma natuke temaga seal olin. Korraks tundus isegi, et hakkab juba jääma, aga kohe kui ta pikali voodisse panin, järgnes kisa ja muidugi ajas see ka Taneli pooleldi üles.
Proovisin siis TULA kandekotiga... Ei mingit magamist... Olin juba peaaegu alla andmas, sest ma passisin temaga üleval pea 2h, kuid ma jäin endale kindlaks. Rinda ei paku.
Olin väga väsinud, aga proovisin ikka edasi. Lõpuks viskusin temaga suure toa diivanile, panin öölambi-kassikese mängima, siis tal oli sellega natuke tegevust ja kuidagi ta jäigi magama.
Ma hoidsin vägisi silmi lahti ja kui ta uinus, mõtlesin, et võtan ta sülle ja viin voodisse... aga oh ei... Ta loomulikult ärkas, sest ma võtsin ta kuidagi pahasti üles. Ja muidugi järgnes suur nutt. Sellepeale ajas Tanel end ka juba voodist välja ja ütles, et võtab korraks üle. Niimoodi ta siis ise jalutas ja kussutas ning viskus diivanile (see oli algselt juba tema idee) ja minul olid süümepiinad, et ta on maganud vaid paar tundi ja pidi tunni pärast tööle minema, aga midagi polnud teha.
Varahommikul jäi Hugo lõpuks magama.
Järgmise öö suhtes mul enam kõrgeid lootusi polnud. Olin valmis samasuguseks triangliks, aga oh imet. Seekord leppis jälle lutiga ja jätkus vana radapidi - ärgates vesi. lutt ja tuttu.
Laps oligi öisest rinnast võõrutatud.
Mõnel üksikul korral annan talle varahommikul, ala 7-8 ajal rinda, kui ta kohe üldse ei lepi ja magama ei jää, aga see pole enam öine, vaid juba hommikune söögikord.
Kuna aga kogu ööd ta olenemata sellest ei maganud, lugesin, et see võib sõltuda ka sellest, et rinnalaps tunneb ema piima lõhna ja see ajab ta üles, tahtmaks lähedust.
Seega järgnes uus eksperiment. Ma kolisin kaheks ööks diivanile, et näha, kas on mingit vahet. Esimene öö kulges päris kenasti. Laps ärkas öösel vaid korra ja varahommikuse ärkamise peale võttis Tanel ta endale kaissu ja niimoodi magasid nad kuni tema äratuseni.
Teine öö oli ka pigem paljulubav, aga paar korda ärkamist siiski oli... Seega... pooleldi õnnestunud eksperiment, aga üle kahe öö ma diivanil magada ei tahtnud. Oma voodi ikkagi parem.
Järgnes kolmas eksperiment. Tanel on alati arvanud, et Hugol on midagi meie toas magamise vastu. Kas hirmutab teda see suur riidekapp või ei sobi talle see, kuhu poole on tema pea.
Seega - 2veebruar oli päev, kus ta meie toas kohe üldse ei maganud. Päeval väga natuke ja õhtul ei tahtnud üldse jääda, mistõttu me eksprompt otsustasime, et nii. Nüüd on see hetk käes, kus ta läheb oma tuppa. Lihtsalt proovimaks, kas see muudab midagi.
Oh ma olin kohe päris õnnetu, et ta nii kaugele läks, aga panin oma suure tüdruku püksid jalga ja mõtlesin, et kunagi see päev nagunii tuleb ja kui tal on niimoodi parem, siis on see ju ainult hea!
Esimesel ööl sain ikka päris palju kahe toavahet joosta. Eks tal oli vaja natuke harjumist ja seetõttu ärkas palju, tunnetas, et meid pole läheduses. Teine öö oli samamoodi. Kahe ööpeale sain magada võibolla 6h. Rinda ei saanud ju ka pakkuda, seega pidin jälle kussutama, laulma, lutti ja vett pakkuma ja kõiki muid alternatiive, mis pähe tulid. Paar korda käis Tanel ka, sest ma olin lihtsalt rampväsinud ja laps ainult röökis. Hiljem jõudsime järeldusele, et tal tulevad uued hambad ja nina on tatine, seega olek on kehv ja veidi haigusepoiss on sees, seetõttu on ta rahutum, otsib rohkem lähedust ja lohutust.
Nüüd aga tänane öö.... Eile päeval ta ei jäänud mul üldse magama. Olek kehv ja ükski asend ei sobi. Lõpuks oli ta juba 6h üleval olnud ja mina meeleheitel, et mida ometi teha, et laps magama saada. Ise oma voodis magama jääda ei sobinud, süles ei sobinud, mängida ei tahtnud, kussutamine ei sobinud, minu peal lamada ei sobinud, ühesõnaga mitte miski ei töödanud ja laps muudkui annab teada, et tema on väsinud. Kuna ta veidi haige, siis õue jalutama ei tahtnud ka temaga minna. Mõtlesin, et mässin sisse ja lähen sõidan autoga ringi. Muidu me niimoodi suva ajal temaga ringi sõitma ei lähe, aga kui kuskile minekut, siis enamasti ta autos magab. Ühte varianti mõtlesin siiski veel enne autot katsetada - kandekott. Olin kindel, et ta hakkab seal riidlema, sest on kinni surutud ja jalad ka ebamugavas asendis, aga tahtsin proovida.
Hakkasin temaga niimoodi ringi jalutama. Sain kohe aru, et ta on nii väsinud, aga tahab ringi vaadata, seega jäin ühe kohapeale ja hakkasin kõikuma. Koheselt nägin, kuidas peakene vajub ja vajub. Võttis paar minutit, kui laps magas. No jumal tänatud!!! Ometigi!!!!
Sain ta sealt kotist isegi kätte ja ilusti voodisse pandud, ta oli nii väsinud, et see tõstmine isegi ei seganud.
See pikk ülevalolek tähendas aga seda, et esimene lõunauni oli väga hiline, mistõttu jäi ka teine uni öösse. Ta jäi teisele uinakule 20.45, mis on ilmselgelt hilja. Ma sisimas lootsin, et võibolla jäi juba ööunne, aga ei. Tunnipärast oli laps üleval ja tegutsemisvalmis.
Ööunne jäi ta alles 1.15.... Viimasel ajal on ta jäänud 22 ajal, seega võite isegi arvata, et see ajas natuke rutiini sassi.
Ma olen üritanud ise kohe magama minna, kui tema jääb, et saaksin vähemalt paar tundi und. Vahepeal õnnestub, vahepeal jään telekast midagi vaatama ja ongi paar tundi lennates möödunud.
Eile olin rampväsinud nendest öistest ärkamistest ja nii kui ta voodisse panin, läksin ka ise.
Eile proovisime veel sellist asja, et ma lugesin, et laps ärkab öösel, kui tal on külm. Meil on Hugole küll paks suletekk, aga ma mõtlesin, et panen siis paar tekki veel juurde. Olen aru saanud jah, et mida sossum, seda parem. Siis tuli Tanel lagedale ideega, et võtame vankrist lambanaha koti ja paneme ta sinna sisse magama. Ma mõtlesin, et ta peast puhta sõgedaks läind... Aga proovida võis.. Panime sinna sisse veel ühe puuvillase teki, siis ei pidanud külje pealt lukku päris kinni tõmbama, aga soe oli ikka.
Suur oli mu üllatus, kui ta 6.25 esimest korda häält tegi. See tähendas ju pea 5 tunnist und. 5 TUNDI!!!! See on ju täielik luksus. Sain ta üsna ruttu uuesti magama ja järgmine kord tegi ta häält 8.40 ja siis enam unepoissi ei tulnudki. Eks see nohu ka segab, aga see oli juba ju täiesti arvestatav ööuni. Natuke võibolla lühike, aga ju siis tema jaoks piisav.
Igatahes tänasele ööle lähen ma vastu üsna lootusrikkalt. Tegelikult vist ei tohiks, sest siis läheb kohe kõik pekki, aga... Lootma peab!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment