Hei,
Sellest on juba pea 6 kuud möödas, kuid otsutasin ikkagi oma sünnitamise kogemuse ka siia kirja panna.
Tähtajaks oli pandud 24.juuni, aga ma sisimas lootsin, et ta äkki tahab varem tulla, et jaanipäeva haiglas veetma ei peaks.
Nii läkski.
Kuidas siis sünnitus täpsemalt kulges
Oli 3.juuni. Taneli õde Birgit oli meil. Tegime siin virgin-mohhiitosi ja vaatasime rahus superstaari finaali.
Ämmaemand oli mulle öelnud, et kui 37 nädal täis saab, siis võiksin hakata jooma nõmmliiva teed. Osad soovitavad ka vaarikavarre teed. See siis pehmendab emakaseinu ja aitab avanemisele kaasa, kui aeg on käes.
Kuna mul sama päev just 37 täis sai, tegingi endale tassikese.
Saabus õhtu ja aeg magama minna. Ma ei olnud veel magama jäänud, kui kella 1 ajal öösel (öö vastu 4.juunit) tundsin valusi. Kuna tähtajani oli veel 20 päeva, siis olin kindel, et need on lihtsalt need samad libavalud, mida ma juba mitu korda tundnud olin ning lisaks olid nad tunduvalt nõrgemad, kui viimasel korral.
Tõusin voodist, jalutasin natuke korteri peal ringi ja võtsin 1 nospa sisse. Kuna mulle tundus, et nad tagasi ei tõmbu, mõtlesin, et proovin läbi selle valu veidi magada, sest nagu ma mainisin, nad ei olnud nii tugevad kui viimane kord. Viskasingi pikali.
Ma ei jõudnud veel magama jääda, kui kuulsin, et käis mingi raksakas ning koheselt purskasid looteveed meile voodisse. Ma hüppasin sellepeale järsult püsti. Kell oli saanud 2.
Äratasin Taneli üles ja ütlesin, et mul tulid veed. Tema esimene küsimus oli, et “Oled sa kindel, et sa lihtsalt ennast täis ei lasknud?” “noo suht olen” vastasin :D
Veed nirisesid mul endiselt edasi. Tanel küsis, et kaua meil umbes aega on, enne kui haiglasse peame minema. Mina sellel hetkel olin ise ka veidi ärev ega teadnud täpselt, mis juhtuma hakkab, aga vastasin, et arvan, et 3 tundi kindlasti, kuna niipalju kui ma lugenud olin, siis esmasünnitajatel võtab see avanemisprotsess ikka pikalt aega.
Läksin käisin kiirelt duššiall. See oli tõesti kiire, sest ma isegi ei teadnud tegelt täpselt kaua aega on, kas on ja mis nüüd saama hakkab. Tulin pesust ja kuna valusi oli tunda üsna aktiivselt, ütles Tanel, et kontrollime igaksjuhuks tuhude vahesi. Ta pani stopperi käima ning palus mul öelda, millal valu peale tuleb ning millal üle läheb, et siis vahede pikkus teada saada. Selgus, et need olid ainult 40sekundi ja 1minutiliste vahedega. Helistasin igaksjuhuks ämmaemanda nõuandeliinile ja ütlesin, et puhkesid looteveed, mis alguses olid selged, aga nüüd tilkudes niriseb juba roosakat/veresegust ning ütlesin tuhude vahed. Sealt soovitati mul ka haiglasse kontrolli minna. Ega siis ei olnudki muud, kui haarasime minu haiglakoti, panime veel viimased asjad sinna sisse ja suundusimegi haiglasse.
Tanel haaras endale arvuti kaasa.
Ajasime bemmi kuumaks ja panime mulle igaksjuhuks rätiku istumise alla. Avasin oma uhke contractions app’i telefonist ja mõõtsin tuhusi edasi ka sõidu ajal, kuniks lõpuks ka app ütles mulle, et mine kohe haiglasse. Õnneks olime juba sinnapoole teel.
Kella 3 ajal jõudsimegi ITK’sse. Käisime registratuuris ära (ma unustasin oma juhiloa kaasa võtta, seega oli mul vaid aegunud ID-kaart ja kui ma selle tädile andsin, vaatas ta mind pikalt kurja näoga ja ütles, et see on ju aegunud. Tanel juba pakkus, et sõidab koju mu juhilubade järele, aga kui tädi nägi mind valutamas, ta ikkagi leppis ja registreeris mind ära).
Meile öeldi, et peame läbivaatust natuke ootama. Kuna mul käisid valud juba üsna tihedalt ja tugevalt, siis hakkasin edasi-tagasi kõndides oma pesust tulnud sasipead kammima. Tanel istus maha ja oli natuke arvutis. Ta tahtis mind väga aidata, aga ega ta midagi teha ju ei saanud.
3:16 kutsuti mind läbivaatusele. Mulle pandi külge KTG masinad ja selle ajal ma ei suutnud kokkutõmmete tõttu üldse rahulikult olla ja siplesin kogu aeg jalgadega.
Kontrolliti ka avatust - 5cm!!! Arst läks välja ja hüüdis Tanelile, et “Taneeel, te lähete sünnitamaaa” mille peale talle anti registratuurist luba parklas 24h tasuta parkida.
Peale läbivaatust öeldi mulle, et pean kuskil tunnikese sünnieelses palatis olema ja avanemist ootama, kuna haigla on puupüsti täis ja mulle pole sünnitamiseks tuba anda. Panin haigla poolt antud öösärgi selga, läksin toast välja ja jalutasimegi kolmekesi koos palati poole.
Mulle anti täitmiseks anesteesia leht, juhuks, kui tuleb narkoos teha. Kuna minul olid juba üsna tugevad valud, täitis lehte Tanel, minult küsimusi küsides.
Uurisin arstilt, et kui ma epiduraali tahan, et millal seda võiks saada ning ta vastas, et kuna nemad seda sünnituseelses ei tee, siis tuleb sellega oodata. Lõpuks ma seda muidugi ei saanudki, sest aega ei olnud ja sünnitus läks ilma igasuguste valuvaigistiteta. Selle vastu ei olnud mul ka midagi.
Saime palatis olla vaevalt kuskil 3 minutit, kui saatsin Taneli arsti kutsuma, sest tundsin presse. Valu oli nii tugev, et korraks tahtis isegi nutt peale tulla.
Arstidele see uudis muidugi ei meeldinud, sest ruumi ju polnud. Nii nad siis ilmselt tõstsid kellegi, kellel oli natuke rohkem aega, kuskilt välja, et mina saaksin sünnitama minna. Mind pandi kanderaamile ja sinna peale veel kast asjadega, juhuks kui peaks liftibeebi sündima.
Tanel tuli koos meiega ja vaevu mahtusime kolmekesi lifti. Tao li kuidagi surutud tilguti ja voodi ja lifti tagumise seina vahele.
Õnneks liftibeebit siiski ei sündinud.
Sünnitustoas pandi mulle külge paar andurit, et arst näeks, millal tuhu tuleb ja ma pressima pean hakkama.
Tanel rakendati ka kohe tööle, ta nimelt tuli vasakule poole minu jalga hoidma.
Algselt pandi mind külili, aga peale esimest pressi sai selgeks, et nii ei tööta ja seetõttu ma olin ikkagi selili.
Me kella muidugi ei vaadanud, aga sünnitustuppa jõudes oli ta umbes 4 hommikul.
Kuna olin esmasünnitaja, siis ei teadnud ju täpselt, kuidas pressima peab, seega alguses pressisin kogu aeg pähe ja olin näost tulipunane. Ämmaemand oli väga-väga toetav ja püüdis igati minu asendit parandada ja juhendas kogu aeg kuhu pressida ja millal pressida. Samuti oli Tanel väga innustav minu kõrval. Ainult kiitis, julgustas ja aitas mind. Ta hoidis mu jalga ning surus pead rinnale. Niiöelda “pakkis mu kokku”, et aidata lapsel väljuda.
Kuna ma pressisin algul valesti, siis sai mul jõud üsna ruttu otsa. Mu keha oli lõpuks nii väsinud, et arst vaatas monitori ja ütles, et noh, tuhu on peal, miks sa ei pressi? Ja ma vastasin, et ma ei tundnud mitte midagi. Paar korda küsisin isegi, et kas hakkab juba lootust andma see lapse välja tulek, et ma enam ei jaksa. Mäletan, et mitu korda mainisin, et tahaksin väga magada. Pole ime ka. Ma polnud ju eelmine õhtu, enne vete tulekut, magama jäänudki ning sellele eelneval ööl olin üsna kehvasti maganud. Lisaks ei olnud ma söönud ja joonud.
Kuna ma tuhusi kohati ei tundnud, tõi ämmakas igaksjuhuks paar aparaati sünnitustuppa. Ma täpselt ei tea, mille jaoks need olid, aga kasutusse nad ei läinud. Lisaks pandi mulle kanüül tilgaga, mis annab kehale jõudu ja aitab pressidel kaasa. Kohale kutsuti ka arst-günekoloog, olukorda üle vaatama.
Peale tilga saamist tuli minusse järsku nii palju jõudu, et võttis umbes paar pressi ja oligi lapseke käes.
Peale seda sain ta kohe rinnale ja Tanel lõikas nabanööri läbi. Alguses tibu karjus ilusti, nii nagu peab ja võttis ilusti rinda.
Mina sain mõned õmblused ja seetõttu ei tohtinud ma 10 päeva istuda. Lapse mõõdud olid 3102g ja 50cm.
Arst ütles, et kui ta oleks natuke suurem olnud, ei oleks ta välja mahtunud. See on seotud ilmselt sellega, et minul ei olnud sündides vaagen korralikult välja arenenud.
Sünnitustoas olime ikka mõnda aega ja terve aeg oli tibu mul rinnal. Tanel istus voodi kõrval.
Oli esmaspäev 4.juuni ja Pisike sündis kell 5:33.
Seega kell 2 veed ja 5.33 oli laps käes. Esmasünnitaja kohta üsna kiire värk.
Kuna ITK oli rahvast täis, siis peale mõningast kogumist, meid viidi tagasi sünnituseelsesse. Palatis oli kolm kohta. Mind ootas seal ees üks naisterahvas.
Ronisin ratastoolist välja ja viskasin voodisse pikali.
Lapsega oli kõik korras, seega tuli ta kohe meiega palatisse kaasa. Tanelit koju ei saadetud ning nii ta seal meie juures istus. Ta oli ka üüber väsinud, kuna oli ju ringi rahmeldanud ja hästi palju abiks olnud. Tal kahjuks voodit ei olnud, seega ta pidi ühe kõva taburetiga leppima.
Sünnitustoas kohe saatis ta juba peredele sõnumeid, et laps on saabunud. Kõigile oli see muidugi üllatus ja osad ilmselt arvasid, et ta teeb nalja, sest tähtajani oli tegelikult veel 20 päeva minna.
Oma ülemusele saatis lapse pildi ja kirjutas, et “mul on täna tööle jõudmisega veidike raskusi”, ülemus vastas, et “oi raisk, palju õnne! Hilined mingi pool tundi vä?” Loomulikult naljaga ja lõi tal sellepeale kohe kaks nädalat töölt vabaks, mis läheks siis isapuhkuse alla.
Alguses magas tibu esimese hooga kohe 8 tundi jutti. See pidi olema normaalne, sest laps on ka sünnitusest väsinud, aga teda kohe tõesti ei huvitanud mitte miski. Ei ärganud ta söömise ajaks ega midagi. Väga rahulik oli ja lihtsalt magas.
Mul pidi ämmaka visiit olema 11.juuni, aga viimane kord ta juba rääkis niimoodi, et hakkan kohe-kohe sünnitama. Seega saatsingi talle 4ndal meili, et pisike on sündinud ja ma ei ole vastuvõtule minemas.
Natuke päevapoole purskas mul veidi verd ja ma saatsin Taneli arsti kutsuma, uurimaks, kas see on normaalne. Kohe tuli üks hästi tore vanem naisterahvas, kes aitas mul voodilinad ja muu vajaliku vahetada.
Kohe kui ma püsti tõusin, tundsin, et mul käib pea täiega ringi, aga kuna ma juba seisin, siis mõtlesin, et lähen käin vetsus.
Eeldasin, et ju see ringlus sellest on, et ma nii kaua lamanud olin. Jalutasin rahulikult vetsu. Ajasin vetsus oma asja ära, pea käis endiselt megalt ringi. Järgmine hetk, mida ma mäletan, oli see, et ma kükitasin vetsu nurgas maas ja ukse tagant kuulen selle sama meeldiva naisterahva häält hüüdmaks, kas mul on kõik korras. Olin minestanud, Ajasin end ruttu püsti ja avasin ukse. Ta küsis, et kas ma soovin, et ta tooks mulle uue sideme. Vastasin veidi uimaselt ja segaduses, et jah võib küll. Pea käis endiselt mega ringi.
Järgmine hetk, mida mäletan, oli see, et olin vetsu ukse kõrvale nurka maha vajunud ja minu ümber on arst, kes hüüab teisi arste endale appi ja näen neid minu poole jooksmas. Olin jälle minestanud.
Mind pandi ratastooli ja viidi palatisse. Uksel nägin seismas Tanelit, laps süles. Ta uuris kohe, mis oli juhtunud, sest tema kuulis vaid arsti karjumist ja nägi neid vetsu poole jooksmas.
Üsna pea sai selgeks, et minestasin kaks korda sellepärast, et esiteks mul on halb vere hüübivus ja teiseks olin sünnitusel kaotanud pea pool liitrit verd. Täpsemalt 400ml ja oli raua puudus.
Iga paari tunni tagant käis see sama armas arst mind kontrollimas ja uurimas, et kuidas ma ennast tunnen. Ta oli hästi südamlik ja hooliv!
Ma olin üliväsinud, aga magada eriti ei saanud. Laps oli mul kaisus, aga voodi ise oli väga kõva, niiet mul puusad olid lõpuks jube valusad.
Arvasin ise, et saame järgmisel päeval juba koju, kuid selgus, et mind taheti jälgida selle minestamise tõttu ning last seetõttu, et ta võttis ainult kaalus alla. Öeldi, et peale sündi on kaalukadu normaalne, kuid tibul oli see normist kõrgem.
Kahjuks Tannul ei lastud ööseks jääda, seega ma ei kujuta ette kui raske südamega ta üksinda sealt haiglast koju pidi tulema. See tegi mind nii õnnetuks, sest ma tahtsin temaga väga koos koju minna, aga ei saanud. See oli nii raske ja võttis mul isegi pisara silma.
Kolmapäeva hommikul tulid erinevad arstid meid vaatama. Minul oli lootus koju saada, kui laps on natuke juurde võtnud. Käisime teda kaalumas, kuid juures ei olnud midagi. Oli hoopis veelgi kaalu kaotanud ja kaaluks kuskil 2700g. Sündides oli 3102g, seega kaalukadu kuskil 9,3% sünnikaalust. Lubatud protsent on 10. Seega ei tahetud mind kolmapäeval ka veel koju lasta.
Kuna muud asjad olid korras, siis ma palusin ämmakat, et ta kindlast mainiks lastearstile, et me tahame koju minna ja teeme kodus kõik, mis vaja.
Mul olid eelmisel päeval tulnud uued palatikaaslased, kelle lapsed hommikust õhtuni ainult karjusid, seega ma ei saanud peaaegu üldse magada. Last see õnneks ei häirinud ja tema magas nagu nott. Aeg-ajalt natuke niheles ja korra tegi ka kõvemat häält, aga muidu oli super rahulik.
Ämmakas ütles, et ta proovib lastearstiga rääkida, kuid ei usu, et mind koju lastakse. Sain lapse jaoks lisatoitu, mida pidin peale rinnaga toitmist andma. Süsteem oli siis selline, et 15min ühest ja 15min teisest rinnast ning siis 10ml lisatoitu, mida tuli manustada süstla ja nimetissõrme abil.
See võibolla-sa-ei-saa-koju uudis tegi mind nii kurvaks, et hakkasin jälle nutma ja kirjutasin Tanelile, et ma ei taha enam haiglas olla, vaid tahan koju tema juurde, kus pole stressi ja saame kolmekesi rahulikult olla ja harjuda.
Kell oli kuskil 10 hommikul, aga ta juba oli teel haiglasse meid vaatama, mind rahustama ja lapsega tegelema. Temale see külastusaja kellaaeg otseselt ei kehtinud.
Jõudiski kätte minu kord laps lastearsti juurde läbivaatusele viia. Suundusin sinna üsna hirmul ja pigem kurva moega, sest teadsin, et häid uudiseid ma ei saa.
Minu üllatuseks aga, rääkis lastearst kohe sellisel moel, et tohin sama päev koju minna. Milline kergendus! Pani mulle järgmiseks päevaks imetamisnõustaja juurde aja ning 11juuniks (esmaspäev) pani aja ka haigla lastearstile, et kaaluda ja vaadata, kuidas pisike kosunud on.
Tanel oli sel hetkel minu juures palatis ning kui lapsega sinna tagasi jõudsin, jagasin nii tema kui oma palatikaaslastega häid uudiseid, et me tohimegi koju minna!!! oli 6juuni.
Pidime lisatoitu edasi andma, sest mulle ei olnud veel rinnapiima tekkinud.
Kuskil kolme ajal saimegi haiglast lõpuks tulema. Kujutate ette, kodus oli ikka 10x parem, sest sama päeva õhtupoole, tekkis mul rinda piim.
Järgmine päev läksimegi hommikul kohe imetamisnõustaja juurde. Seal kästi laps riidest lahti võtta ning pandi kaalule. Norm on päevas võtta juurde 20-30g, tema aga oli ühe päevaga juurde võtnud 54g. Ehk pea kolm korda rohkem, kui norm ette näeb.
Siis panin tibu rinnale ning nõustaja vaatas võtte üle. Toitsin teda kuskil 20 minutit ja siis panime ta uuesti kaalule ning nõustaja tegi suured silmad ja ütles, et mingit lisatoitu lapsele küll anda ei ole vaja, et rinnast tuleb tema jaoks juba piisavalt palju piima kätte. Jälle nii suur kergendus meile!
Koju tulime rahuliku südamega, sest kõik oli tegelikult korras. Vat kus haiglas aeti ilma asjata närvi inimene. Suurest stressist ei saanudki mul seal piima tekkida. Kodus ikka rahulikum ja kohe kõik süsteemid hakkasid tööle.
Muidu oli beebi sündides ikka maru rahulik. Mingit kisa või jonni ei olnud. Kui süüa tahtis, hakkas natukene vähkrema.
Tanel hullult asjatab lapsega algusest peale. Peseb ja vannitab, vahetab mähkmeid, jutustab, hoiab süles. Ei taha teda väga teistega jagada :)
Aina vaatame ja imestame, et kuidas me küll nii vahva tegelasega maha saime!
Kallid-paid,
T.
Sellest on juba pea 6 kuud möödas, kuid otsutasin ikkagi oma sünnitamise kogemuse ka siia kirja panna.
Tähtajaks oli pandud 24.juuni, aga ma sisimas lootsin, et ta äkki tahab varem tulla, et jaanipäeva haiglas veetma ei peaks.
Nii läkski.
Kuidas siis sünnitus täpsemalt kulges
Oli 3.juuni. Taneli õde Birgit oli meil. Tegime siin virgin-mohhiitosi ja vaatasime rahus superstaari finaali.
Ämmaemand oli mulle öelnud, et kui 37 nädal täis saab, siis võiksin hakata jooma nõmmliiva teed. Osad soovitavad ka vaarikavarre teed. See siis pehmendab emakaseinu ja aitab avanemisele kaasa, kui aeg on käes.
Kuna mul sama päev just 37 täis sai, tegingi endale tassikese.
Saabus õhtu ja aeg magama minna. Ma ei olnud veel magama jäänud, kui kella 1 ajal öösel (öö vastu 4.juunit) tundsin valusi. Kuna tähtajani oli veel 20 päeva, siis olin kindel, et need on lihtsalt need samad libavalud, mida ma juba mitu korda tundnud olin ning lisaks olid nad tunduvalt nõrgemad, kui viimasel korral.
Tõusin voodist, jalutasin natuke korteri peal ringi ja võtsin 1 nospa sisse. Kuna mulle tundus, et nad tagasi ei tõmbu, mõtlesin, et proovin läbi selle valu veidi magada, sest nagu ma mainisin, nad ei olnud nii tugevad kui viimane kord. Viskasingi pikali.
Ma ei jõudnud veel magama jääda, kui kuulsin, et käis mingi raksakas ning koheselt purskasid looteveed meile voodisse. Ma hüppasin sellepeale järsult püsti. Kell oli saanud 2.
Äratasin Taneli üles ja ütlesin, et mul tulid veed. Tema esimene küsimus oli, et “Oled sa kindel, et sa lihtsalt ennast täis ei lasknud?” “noo suht olen” vastasin :D
Veed nirisesid mul endiselt edasi. Tanel küsis, et kaua meil umbes aega on, enne kui haiglasse peame minema. Mina sellel hetkel olin ise ka veidi ärev ega teadnud täpselt, mis juhtuma hakkab, aga vastasin, et arvan, et 3 tundi kindlasti, kuna niipalju kui ma lugenud olin, siis esmasünnitajatel võtab see avanemisprotsess ikka pikalt aega.
Läksin käisin kiirelt duššiall. See oli tõesti kiire, sest ma isegi ei teadnud tegelt täpselt kaua aega on, kas on ja mis nüüd saama hakkab. Tulin pesust ja kuna valusi oli tunda üsna aktiivselt, ütles Tanel, et kontrollime igaksjuhuks tuhude vahesi. Ta pani stopperi käima ning palus mul öelda, millal valu peale tuleb ning millal üle läheb, et siis vahede pikkus teada saada. Selgus, et need olid ainult 40sekundi ja 1minutiliste vahedega. Helistasin igaksjuhuks ämmaemanda nõuandeliinile ja ütlesin, et puhkesid looteveed, mis alguses olid selged, aga nüüd tilkudes niriseb juba roosakat/veresegust ning ütlesin tuhude vahed. Sealt soovitati mul ka haiglasse kontrolli minna. Ega siis ei olnudki muud, kui haarasime minu haiglakoti, panime veel viimased asjad sinna sisse ja suundusimegi haiglasse.
Tanel haaras endale arvuti kaasa.
Ajasime bemmi kuumaks ja panime mulle igaksjuhuks rätiku istumise alla. Avasin oma uhke contractions app’i telefonist ja mõõtsin tuhusi edasi ka sõidu ajal, kuniks lõpuks ka app ütles mulle, et mine kohe haiglasse. Õnneks olime juba sinnapoole teel.
Kella 3 ajal jõudsimegi ITK’sse. Käisime registratuuris ära (ma unustasin oma juhiloa kaasa võtta, seega oli mul vaid aegunud ID-kaart ja kui ma selle tädile andsin, vaatas ta mind pikalt kurja näoga ja ütles, et see on ju aegunud. Tanel juba pakkus, et sõidab koju mu juhilubade järele, aga kui tädi nägi mind valutamas, ta ikkagi leppis ja registreeris mind ära).
Meile öeldi, et peame läbivaatust natuke ootama. Kuna mul käisid valud juba üsna tihedalt ja tugevalt, siis hakkasin edasi-tagasi kõndides oma pesust tulnud sasipead kammima. Tanel istus maha ja oli natuke arvutis. Ta tahtis mind väga aidata, aga ega ta midagi teha ju ei saanud.
3:16 kutsuti mind läbivaatusele. Mulle pandi külge KTG masinad ja selle ajal ma ei suutnud kokkutõmmete tõttu üldse rahulikult olla ja siplesin kogu aeg jalgadega.
Kontrolliti ka avatust - 5cm!!! Arst läks välja ja hüüdis Tanelile, et “Taneeel, te lähete sünnitamaaa” mille peale talle anti registratuurist luba parklas 24h tasuta parkida.
Peale läbivaatust öeldi mulle, et pean kuskil tunnikese sünnieelses palatis olema ja avanemist ootama, kuna haigla on puupüsti täis ja mulle pole sünnitamiseks tuba anda. Panin haigla poolt antud öösärgi selga, läksin toast välja ja jalutasimegi kolmekesi koos palati poole.
Mulle anti täitmiseks anesteesia leht, juhuks, kui tuleb narkoos teha. Kuna minul olid juba üsna tugevad valud, täitis lehte Tanel, minult küsimusi küsides.
Uurisin arstilt, et kui ma epiduraali tahan, et millal seda võiks saada ning ta vastas, et kuna nemad seda sünnituseelses ei tee, siis tuleb sellega oodata. Lõpuks ma seda muidugi ei saanudki, sest aega ei olnud ja sünnitus läks ilma igasuguste valuvaigistiteta. Selle vastu ei olnud mul ka midagi.
Saime palatis olla vaevalt kuskil 3 minutit, kui saatsin Taneli arsti kutsuma, sest tundsin presse. Valu oli nii tugev, et korraks tahtis isegi nutt peale tulla.
Arstidele see uudis muidugi ei meeldinud, sest ruumi ju polnud. Nii nad siis ilmselt tõstsid kellegi, kellel oli natuke rohkem aega, kuskilt välja, et mina saaksin sünnitama minna. Mind pandi kanderaamile ja sinna peale veel kast asjadega, juhuks kui peaks liftibeebi sündima.
Tanel tuli koos meiega ja vaevu mahtusime kolmekesi lifti. Tao li kuidagi surutud tilguti ja voodi ja lifti tagumise seina vahele.
Õnneks liftibeebit siiski ei sündinud.
Sünnitustoas pandi mulle külge paar andurit, et arst näeks, millal tuhu tuleb ja ma pressima pean hakkama.
Tanel rakendati ka kohe tööle, ta nimelt tuli vasakule poole minu jalga hoidma.
Algselt pandi mind külili, aga peale esimest pressi sai selgeks, et nii ei tööta ja seetõttu ma olin ikkagi selili.
Me kella muidugi ei vaadanud, aga sünnitustuppa jõudes oli ta umbes 4 hommikul.
Kuna olin esmasünnitaja, siis ei teadnud ju täpselt, kuidas pressima peab, seega alguses pressisin kogu aeg pähe ja olin näost tulipunane. Ämmaemand oli väga-väga toetav ja püüdis igati minu asendit parandada ja juhendas kogu aeg kuhu pressida ja millal pressida. Samuti oli Tanel väga innustav minu kõrval. Ainult kiitis, julgustas ja aitas mind. Ta hoidis mu jalga ning surus pead rinnale. Niiöelda “pakkis mu kokku”, et aidata lapsel väljuda.
Kuna ma pressisin algul valesti, siis sai mul jõud üsna ruttu otsa. Mu keha oli lõpuks nii väsinud, et arst vaatas monitori ja ütles, et noh, tuhu on peal, miks sa ei pressi? Ja ma vastasin, et ma ei tundnud mitte midagi. Paar korda küsisin isegi, et kas hakkab juba lootust andma see lapse välja tulek, et ma enam ei jaksa. Mäletan, et mitu korda mainisin, et tahaksin väga magada. Pole ime ka. Ma polnud ju eelmine õhtu, enne vete tulekut, magama jäänudki ning sellele eelneval ööl olin üsna kehvasti maganud. Lisaks ei olnud ma söönud ja joonud.
Kuna ma tuhusi kohati ei tundnud, tõi ämmakas igaksjuhuks paar aparaati sünnitustuppa. Ma täpselt ei tea, mille jaoks need olid, aga kasutusse nad ei läinud. Lisaks pandi mulle kanüül tilgaga, mis annab kehale jõudu ja aitab pressidel kaasa. Kohale kutsuti ka arst-günekoloog, olukorda üle vaatama.
Peale tilga saamist tuli minusse järsku nii palju jõudu, et võttis umbes paar pressi ja oligi lapseke käes.
Peale seda sain ta kohe rinnale ja Tanel lõikas nabanööri läbi. Alguses tibu karjus ilusti, nii nagu peab ja võttis ilusti rinda.
Mina sain mõned õmblused ja seetõttu ei tohtinud ma 10 päeva istuda. Lapse mõõdud olid 3102g ja 50cm.
Arst ütles, et kui ta oleks natuke suurem olnud, ei oleks ta välja mahtunud. See on seotud ilmselt sellega, et minul ei olnud sündides vaagen korralikult välja arenenud.
Sünnitustoas olime ikka mõnda aega ja terve aeg oli tibu mul rinnal. Tanel istus voodi kõrval.
Oli esmaspäev 4.juuni ja Pisike sündis kell 5:33.
Seega kell 2 veed ja 5.33 oli laps käes. Esmasünnitaja kohta üsna kiire värk.
Kuna ITK oli rahvast täis, siis peale mõningast kogumist, meid viidi tagasi sünnituseelsesse. Palatis oli kolm kohta. Mind ootas seal ees üks naisterahvas.
Ronisin ratastoolist välja ja viskasin voodisse pikali.
Lapsega oli kõik korras, seega tuli ta kohe meiega palatisse kaasa. Tanelit koju ei saadetud ning nii ta seal meie juures istus. Ta oli ka üüber väsinud, kuna oli ju ringi rahmeldanud ja hästi palju abiks olnud. Tal kahjuks voodit ei olnud, seega ta pidi ühe kõva taburetiga leppima.
Sünnitustoas kohe saatis ta juba peredele sõnumeid, et laps on saabunud. Kõigile oli see muidugi üllatus ja osad ilmselt arvasid, et ta teeb nalja, sest tähtajani oli tegelikult veel 20 päeva minna.
Oma ülemusele saatis lapse pildi ja kirjutas, et “mul on täna tööle jõudmisega veidike raskusi”, ülemus vastas, et “oi raisk, palju õnne! Hilined mingi pool tundi vä?” Loomulikult naljaga ja lõi tal sellepeale kohe kaks nädalat töölt vabaks, mis läheks siis isapuhkuse alla.
Alguses magas tibu esimese hooga kohe 8 tundi jutti. See pidi olema normaalne, sest laps on ka sünnitusest väsinud, aga teda kohe tõesti ei huvitanud mitte miski. Ei ärganud ta söömise ajaks ega midagi. Väga rahulik oli ja lihtsalt magas.
Mul pidi ämmaka visiit olema 11.juuni, aga viimane kord ta juba rääkis niimoodi, et hakkan kohe-kohe sünnitama. Seega saatsingi talle 4ndal meili, et pisike on sündinud ja ma ei ole vastuvõtule minemas.
Natuke päevapoole purskas mul veidi verd ja ma saatsin Taneli arsti kutsuma, uurimaks, kas see on normaalne. Kohe tuli üks hästi tore vanem naisterahvas, kes aitas mul voodilinad ja muu vajaliku vahetada.
Kohe kui ma püsti tõusin, tundsin, et mul käib pea täiega ringi, aga kuna ma juba seisin, siis mõtlesin, et lähen käin vetsus.
Eeldasin, et ju see ringlus sellest on, et ma nii kaua lamanud olin. Jalutasin rahulikult vetsu. Ajasin vetsus oma asja ära, pea käis endiselt megalt ringi. Järgmine hetk, mida ma mäletan, oli see, et ma kükitasin vetsu nurgas maas ja ukse tagant kuulen selle sama meeldiva naisterahva häält hüüdmaks, kas mul on kõik korras. Olin minestanud, Ajasin end ruttu püsti ja avasin ukse. Ta küsis, et kas ma soovin, et ta tooks mulle uue sideme. Vastasin veidi uimaselt ja segaduses, et jah võib küll. Pea käis endiselt mega ringi.
Järgmine hetk, mida mäletan, oli see, et olin vetsu ukse kõrvale nurka maha vajunud ja minu ümber on arst, kes hüüab teisi arste endale appi ja näen neid minu poole jooksmas. Olin jälle minestanud.
Mind pandi ratastooli ja viidi palatisse. Uksel nägin seismas Tanelit, laps süles. Ta uuris kohe, mis oli juhtunud, sest tema kuulis vaid arsti karjumist ja nägi neid vetsu poole jooksmas.
Üsna pea sai selgeks, et minestasin kaks korda sellepärast, et esiteks mul on halb vere hüübivus ja teiseks olin sünnitusel kaotanud pea pool liitrit verd. Täpsemalt 400ml ja oli raua puudus.
Iga paari tunni tagant käis see sama armas arst mind kontrollimas ja uurimas, et kuidas ma ennast tunnen. Ta oli hästi südamlik ja hooliv!
Ma olin üliväsinud, aga magada eriti ei saanud. Laps oli mul kaisus, aga voodi ise oli väga kõva, niiet mul puusad olid lõpuks jube valusad.
Arvasin ise, et saame järgmisel päeval juba koju, kuid selgus, et mind taheti jälgida selle minestamise tõttu ning last seetõttu, et ta võttis ainult kaalus alla. Öeldi, et peale sündi on kaalukadu normaalne, kuid tibul oli see normist kõrgem.
Kahjuks Tannul ei lastud ööseks jääda, seega ma ei kujuta ette kui raske südamega ta üksinda sealt haiglast koju pidi tulema. See tegi mind nii õnnetuks, sest ma tahtsin temaga väga koos koju minna, aga ei saanud. See oli nii raske ja võttis mul isegi pisara silma.
Kolmapäeva hommikul tulid erinevad arstid meid vaatama. Minul oli lootus koju saada, kui laps on natuke juurde võtnud. Käisime teda kaalumas, kuid juures ei olnud midagi. Oli hoopis veelgi kaalu kaotanud ja kaaluks kuskil 2700g. Sündides oli 3102g, seega kaalukadu kuskil 9,3% sünnikaalust. Lubatud protsent on 10. Seega ei tahetud mind kolmapäeval ka veel koju lasta.
Kuna muud asjad olid korras, siis ma palusin ämmakat, et ta kindlast mainiks lastearstile, et me tahame koju minna ja teeme kodus kõik, mis vaja.
Mul olid eelmisel päeval tulnud uued palatikaaslased, kelle lapsed hommikust õhtuni ainult karjusid, seega ma ei saanud peaaegu üldse magada. Last see õnneks ei häirinud ja tema magas nagu nott. Aeg-ajalt natuke niheles ja korra tegi ka kõvemat häält, aga muidu oli super rahulik.
Ämmakas ütles, et ta proovib lastearstiga rääkida, kuid ei usu, et mind koju lastakse. Sain lapse jaoks lisatoitu, mida pidin peale rinnaga toitmist andma. Süsteem oli siis selline, et 15min ühest ja 15min teisest rinnast ning siis 10ml lisatoitu, mida tuli manustada süstla ja nimetissõrme abil.
See võibolla-sa-ei-saa-koju uudis tegi mind nii kurvaks, et hakkasin jälle nutma ja kirjutasin Tanelile, et ma ei taha enam haiglas olla, vaid tahan koju tema juurde, kus pole stressi ja saame kolmekesi rahulikult olla ja harjuda.
Kell oli kuskil 10 hommikul, aga ta juba oli teel haiglasse meid vaatama, mind rahustama ja lapsega tegelema. Temale see külastusaja kellaaeg otseselt ei kehtinud.
Jõudiski kätte minu kord laps lastearsti juurde läbivaatusele viia. Suundusin sinna üsna hirmul ja pigem kurva moega, sest teadsin, et häid uudiseid ma ei saa.
Minu üllatuseks aga, rääkis lastearst kohe sellisel moel, et tohin sama päev koju minna. Milline kergendus! Pani mulle järgmiseks päevaks imetamisnõustaja juurde aja ning 11juuniks (esmaspäev) pani aja ka haigla lastearstile, et kaaluda ja vaadata, kuidas pisike kosunud on.
Tanel oli sel hetkel minu juures palatis ning kui lapsega sinna tagasi jõudsin, jagasin nii tema kui oma palatikaaslastega häid uudiseid, et me tohimegi koju minna!!! oli 6juuni.
Pidime lisatoitu edasi andma, sest mulle ei olnud veel rinnapiima tekkinud.
Kuskil kolme ajal saimegi haiglast lõpuks tulema. Kujutate ette, kodus oli ikka 10x parem, sest sama päeva õhtupoole, tekkis mul rinda piim.
Järgmine päev läksimegi hommikul kohe imetamisnõustaja juurde. Seal kästi laps riidest lahti võtta ning pandi kaalule. Norm on päevas võtta juurde 20-30g, tema aga oli ühe päevaga juurde võtnud 54g. Ehk pea kolm korda rohkem, kui norm ette näeb.
Siis panin tibu rinnale ning nõustaja vaatas võtte üle. Toitsin teda kuskil 20 minutit ja siis panime ta uuesti kaalule ning nõustaja tegi suured silmad ja ütles, et mingit lisatoitu lapsele küll anda ei ole vaja, et rinnast tuleb tema jaoks juba piisavalt palju piima kätte. Jälle nii suur kergendus meile!
Koju tulime rahuliku südamega, sest kõik oli tegelikult korras. Vat kus haiglas aeti ilma asjata närvi inimene. Suurest stressist ei saanudki mul seal piima tekkida. Kodus ikka rahulikum ja kohe kõik süsteemid hakkasid tööle.
Muidu oli beebi sündides ikka maru rahulik. Mingit kisa või jonni ei olnud. Kui süüa tahtis, hakkas natukene vähkrema.
Tanel hullult asjatab lapsega algusest peale. Peseb ja vannitab, vahetab mähkmeid, jutustab, hoiab süles. Ei taha teda väga teistega jagada :)
Aina vaatame ja imestame, et kuidas me küll nii vahva tegelasega maha saime!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment