Hei,
Mul oli 17.november sünnipäev.
Kuna oleme nüüd kolmekesi, siis algselt ei plaaninud ma selleks päevaks mitte midagi. Algselt mõtlesin, et ei viitsi hakata isegi perepidu pidama.
Tanel ütles mulle mitu korda, et misasja, perega ikka pead, isegi kui sõpradega ei tee ja õde ütles samamoodi, et võiksin ikka midagi teha, muidu on kogu aeg ainult laps, laps, laps.
Okei, mõtlesin. Teen siis perega, aga kus? Me ise üürime hetkel 2-toalist korterit ja siia mingeid rahvamasse eriti ei mahuta, aga minu ja Taneli pere teeb kokku ikka üksjagu inimesi.
Muidu täitsa okei suurusega korter, aga praegu võtavad lapseasjad enamuse ruumist enda alla.
Seega jäi sõelale kaks valikut - kas paluda minu isa käest või Taneli vanemate käest, et võiksime emma-kumma maja kasutada. Otsustasin viimase kasuks, sest see oli teistele külalistele logistiliselt mugavam. Mõeldud, tehtud.
Küpsetasin reedel valmis koogi nimega "Prantsuse shokolaadikook", mida laupäeval, oma õigel päeval, pakkuda tahtsin. Päev varem, sest retseptis oli kirjas, et hea oleks lasta tal järgmise päevani vormis jahtuda. Seda serveerisin ilma suhkruta vahukoore ja kirssidega, et koogi magusust natuke tasakaalu viia.
Lõpuks oligi käes minu sünnipäev. Enne mul ei olnud mingit tunnet, et sünnipäev tuleb või, et ma väga ootaksin seda. Paljud ütlevad, et tunne kaob vanusega, võibolla siis minul juba nii juhtuski. Vähemalt ma arvasin nii.
Kui aga hommik kätte jõudis, valdas mind mingisugune ärevus.
Seekord oli veidi teisiti, sest Tanel oli poole ööni rallit vahtinud, seega olin mina enne teda üleval ja tavapärane "unest äratamine" jäi ära.
Ma tõusin, vahetasin lapse mähkmed ja riided ja ajasin siis Taneli üles, sest pidime üsna pea startima tema vanemate juurde, et ettevalmistusi teha ja aidata koristada.
Ta ärkas kerge ehmatusega ja ütles, et magas oma äratuse maha. (kui kell 5 magama tulla, siis kell 8 ärgata on tõesti raske). Kui mina ta üles ajasin, oli kell 10. Ta kupatas mind lapsega magamistuppa ja hakkas ruttu hommikusööki tegema.
Veidi ajapärast tuli ta meie juurde, tordil küünlad põlemas ja endal torupeomütsike peas. Laulis nii armsalt mulle veel sünnipäevalaulu.
Kui ma enne olin natuke pahane, et mina pean OMA sünnipäeval TEDA äratama, siis selleks hetkeks olin leebunud ja mul tekkis tõeline sünnipäevatunne. Nägin, et ta tahtis mulle nii heameelt teha ja see ka õnnestus.
Ta ulatas mulle ja Pisikesele ka torumütsid. Seega olime siin hommikul kuskil kell 10.20 täitsa peotujus juba.
Sõime omletti, kooki, jõime kohvi ja vaatasime friendse. Tanel oli mulle isegi ühe alkoholivaba õlle lahti teinud.
Kui kella taipasime vaadata, saime aru, et oleme juba lootusetult hiljaks jäänud. Pidime kell 11 tema vanemate juures olema, aga meie hakkasime alles sättima kuskil 10.45. Õnneks siit sinna ei ole pikk maa, küllaga jõudsime kella 11 asemel sinna 12.30 vist.
Mina asusin kohe ettevalmistusi tegema, et mida lauale panna. Osad asjad olin ostnud Selver Köök'ist kaasa.
Õnneks jõudsime ajaliselt enam-vähem toimetustega valmis, enne, kui esimesed külalised uksest sisse astusid.
Palusin mitte kingitusi tuua, sest ei tahtnud, et minu peale raisataks, aga ometigi tulid kõik sellest hoolimata ja toppisid mulle kingid pihku. Nojah. Ega keelata ei saa ja ma otseselt vastu ka ei olnud.
Kingitustest rääkides, siis kuna me plaanime varsti kolida, oli mul autot vaja, et lapsega liikuda. Vaatasime septembris Taneliga välja ühe BMW, mille ta üsna pea ära ostis. Peale seda ilmnesid aga mõned probleemid ja seetõttu ei saanud sellega kohe sõita ja ta oli mõnda aega paranduses.
Auto sai ostetud pooleldi ka selleks, et Tanelil oleks väike projektikas, mida näppida ja tuunida.
Paar nädalat enne minu sünnipäeva ta järsku tõstatas auto teema. Rääkis remondist jne. Veidi kahtlane oli, aga kuna ta oli küsinud, et mis ma arvan, et ta mulle kingib ja kui ma esimese asjana vastasin "auto", siis ta laitis selle mõtte kohe maha, öeldes, et see on ju natuke liiga kallis kink.
Eks ma seda isegi mõtlesin, aga kuna ta sellest nii palju juttu tegi, siis muutus olukord veidi imelikuks.
Ja siis.... üks päev... ta teeb ettepaneku, et tuleb meiega jalutama. Ta viis oma töökaaslase mehe kaubiku tagasi (ta laenas seda, et mina saaks tema autoga lapsega arstil käia) ja peale seda läksimegi õue.
Mina olin nina telefonis, kui ta järsku küsib, et "Sa ei näinud või?" ma siis tõstan pea, et "Mida ma vaatama pidin" ja ta viipab käega maja poole ja SEAL ON MINU AUTO! Ta salaja filmis mu reaktsiooni ja ma tõesti hakkasin rõõmust hüppama ja ütlesin talle et "Ma teadsin, et sa teed nalja!" Oeh... selline liiga kallis sünnipäevakink mulle! Ma kohe hakkasin oma peas ketrama, et mida kõike ma talle jõuluks kinkima pean, et samaga vastata. Mitte, et raha või kallid kingid oleksid olulised, aga tahaksin kuidagi näidata oma tänu ja vastata samaga. Ta on nii kallis mulle!
Aga.. tagasi laupäeva juurde. Perepidu sai väga mõnusalt peetud ja laps oli supertubli! Pole lihtne olla kui sind vaatab 15 silmapaari ja igaüks natuke hoida või paitada tahab.
Natuke nalja ka.
Kui Taneliga peale perepidu asjadega koju tulime, tulid kaks väikest poissi majaees kohe uudistama.
“Kas kellelgi on sünnipäev?”
“Jah, minul” vastan.
“Kas kuue aastaseks said või?” Küsib üks.
“No mitte päris” ütlen.
“Aaa, siis 84!” On teine veendunud.
Oh seda lapsesuud.
Mu õde tegi ettepaneku, et võiksin õhtul mõned sõbrad kasvõi niisama lauamänge mängima kutsuda. Kuna mul pidi sõbranna nagunii peale tööd läbi tulema, siis mõtlesin, et miks mitte. Ei plaaninud mingit sünnipäevapidu, vaid lihtsalt niisama rahulikku olemist.
Olime 7kesi ja minu meelest oli väga mõnus õhtu. Alguses vaatasime filmi ja lõpuks mängisime ühe tiiru lauamänge ka. Hea meel, et ikka otsustasin nad külla kutsuda.
Uskuge või mitte, aga 23.eluaastal juhtus kõik see, millest ma umbes 16-aastasena unistasin.
Toona ma mõtlesin, et see on piisav vanus esimese lapse saamiseks, sest esiti tundus see piisavalt kaugel, aga samas täiesti teostatav.
Abiellumisest olin unistanud juba ammu ja sisimas lootsin, et ka see juhtuks sama aasta sees ja guess what? Need mõlemad unistused täitusidki täpselt 23ndal eluaastal!
See pani mind mõistma, et kui midagi ikka väga tahta, siis neil asjadel on kalduvus täituda. Seega julgege unistada, sest kunagi ei tea.... :)
Kallid-paid,
T.
Mul oli 17.november sünnipäev.
Kuna oleme nüüd kolmekesi, siis algselt ei plaaninud ma selleks päevaks mitte midagi. Algselt mõtlesin, et ei viitsi hakata isegi perepidu pidama.
Tanel ütles mulle mitu korda, et misasja, perega ikka pead, isegi kui sõpradega ei tee ja õde ütles samamoodi, et võiksin ikka midagi teha, muidu on kogu aeg ainult laps, laps, laps.
Okei, mõtlesin. Teen siis perega, aga kus? Me ise üürime hetkel 2-toalist korterit ja siia mingeid rahvamasse eriti ei mahuta, aga minu ja Taneli pere teeb kokku ikka üksjagu inimesi.
Muidu täitsa okei suurusega korter, aga praegu võtavad lapseasjad enamuse ruumist enda alla.
Seega jäi sõelale kaks valikut - kas paluda minu isa käest või Taneli vanemate käest, et võiksime emma-kumma maja kasutada. Otsustasin viimase kasuks, sest see oli teistele külalistele logistiliselt mugavam. Mõeldud, tehtud.
Küpsetasin reedel valmis koogi nimega "Prantsuse shokolaadikook", mida laupäeval, oma õigel päeval, pakkuda tahtsin. Päev varem, sest retseptis oli kirjas, et hea oleks lasta tal järgmise päevani vormis jahtuda. Seda serveerisin ilma suhkruta vahukoore ja kirssidega, et koogi magusust natuke tasakaalu viia.
Lõpuks oligi käes minu sünnipäev. Enne mul ei olnud mingit tunnet, et sünnipäev tuleb või, et ma väga ootaksin seda. Paljud ütlevad, et tunne kaob vanusega, võibolla siis minul juba nii juhtuski. Vähemalt ma arvasin nii.
Kui aga hommik kätte jõudis, valdas mind mingisugune ärevus.
Seekord oli veidi teisiti, sest Tanel oli poole ööni rallit vahtinud, seega olin mina enne teda üleval ja tavapärane "unest äratamine" jäi ära.
Ma tõusin, vahetasin lapse mähkmed ja riided ja ajasin siis Taneli üles, sest pidime üsna pea startima tema vanemate juurde, et ettevalmistusi teha ja aidata koristada.
Ta ärkas kerge ehmatusega ja ütles, et magas oma äratuse maha. (kui kell 5 magama tulla, siis kell 8 ärgata on tõesti raske). Kui mina ta üles ajasin, oli kell 10. Ta kupatas mind lapsega magamistuppa ja hakkas ruttu hommikusööki tegema.
Veidi ajapärast tuli ta meie juurde, tordil küünlad põlemas ja endal torupeomütsike peas. Laulis nii armsalt mulle veel sünnipäevalaulu.
Kui ma enne olin natuke pahane, et mina pean OMA sünnipäeval TEDA äratama, siis selleks hetkeks olin leebunud ja mul tekkis tõeline sünnipäevatunne. Nägin, et ta tahtis mulle nii heameelt teha ja see ka õnnestus.
Ta ulatas mulle ja Pisikesele ka torumütsid. Seega olime siin hommikul kuskil kell 10.20 täitsa peotujus juba.
Sõime omletti, kooki, jõime kohvi ja vaatasime friendse. Tanel oli mulle isegi ühe alkoholivaba õlle lahti teinud.
Kui kella taipasime vaadata, saime aru, et oleme juba lootusetult hiljaks jäänud. Pidime kell 11 tema vanemate juures olema, aga meie hakkasime alles sättima kuskil 10.45. Õnneks siit sinna ei ole pikk maa, küllaga jõudsime kella 11 asemel sinna 12.30 vist.
Mina asusin kohe ettevalmistusi tegema, et mida lauale panna. Osad asjad olin ostnud Selver Köök'ist kaasa.
Õnneks jõudsime ajaliselt enam-vähem toimetustega valmis, enne, kui esimesed külalised uksest sisse astusid.
Palusin mitte kingitusi tuua, sest ei tahtnud, et minu peale raisataks, aga ometigi tulid kõik sellest hoolimata ja toppisid mulle kingid pihku. Nojah. Ega keelata ei saa ja ma otseselt vastu ka ei olnud.
Kingitustest rääkides, siis kuna me plaanime varsti kolida, oli mul autot vaja, et lapsega liikuda. Vaatasime septembris Taneliga välja ühe BMW, mille ta üsna pea ära ostis. Peale seda ilmnesid aga mõned probleemid ja seetõttu ei saanud sellega kohe sõita ja ta oli mõnda aega paranduses.
Auto sai ostetud pooleldi ka selleks, et Tanelil oleks väike projektikas, mida näppida ja tuunida.
Paar nädalat enne minu sünnipäeva ta järsku tõstatas auto teema. Rääkis remondist jne. Veidi kahtlane oli, aga kuna ta oli küsinud, et mis ma arvan, et ta mulle kingib ja kui ma esimese asjana vastasin "auto", siis ta laitis selle mõtte kohe maha, öeldes, et see on ju natuke liiga kallis kink.
Eks ma seda isegi mõtlesin, aga kuna ta sellest nii palju juttu tegi, siis muutus olukord veidi imelikuks.
Ja siis.... üks päev... ta teeb ettepaneku, et tuleb meiega jalutama. Ta viis oma töökaaslase mehe kaubiku tagasi (ta laenas seda, et mina saaks tema autoga lapsega arstil käia) ja peale seda läksimegi õue.
Mina olin nina telefonis, kui ta järsku küsib, et "Sa ei näinud või?" ma siis tõstan pea, et "Mida ma vaatama pidin" ja ta viipab käega maja poole ja SEAL ON MINU AUTO! Ta salaja filmis mu reaktsiooni ja ma tõesti hakkasin rõõmust hüppama ja ütlesin talle et "Ma teadsin, et sa teed nalja!" Oeh... selline liiga kallis sünnipäevakink mulle! Ma kohe hakkasin oma peas ketrama, et mida kõike ma talle jõuluks kinkima pean, et samaga vastata. Mitte, et raha või kallid kingid oleksid olulised, aga tahaksin kuidagi näidata oma tänu ja vastata samaga. Ta on nii kallis mulle!
Aga.. tagasi laupäeva juurde. Perepidu sai väga mõnusalt peetud ja laps oli supertubli! Pole lihtne olla kui sind vaatab 15 silmapaari ja igaüks natuke hoida või paitada tahab.
Natuke nalja ka.
Kui Taneliga peale perepidu asjadega koju tulime, tulid kaks väikest poissi majaees kohe uudistama.
“Kas kellelgi on sünnipäev?”
“Jah, minul” vastan.
“Kas kuue aastaseks said või?” Küsib üks.
“No mitte päris” ütlen.
“Aaa, siis 84!” On teine veendunud.
Oh seda lapsesuud.
Mu õde tegi ettepaneku, et võiksin õhtul mõned sõbrad kasvõi niisama lauamänge mängima kutsuda. Kuna mul pidi sõbranna nagunii peale tööd läbi tulema, siis mõtlesin, et miks mitte. Ei plaaninud mingit sünnipäevapidu, vaid lihtsalt niisama rahulikku olemist.
Olime 7kesi ja minu meelest oli väga mõnus õhtu. Alguses vaatasime filmi ja lõpuks mängisime ühe tiiru lauamänge ka. Hea meel, et ikka otsustasin nad külla kutsuda.
Uskuge või mitte, aga 23.eluaastal juhtus kõik see, millest ma umbes 16-aastasena unistasin.
Toona ma mõtlesin, et see on piisav vanus esimese lapse saamiseks, sest esiti tundus see piisavalt kaugel, aga samas täiesti teostatav.
Abiellumisest olin unistanud juba ammu ja sisimas lootsin, et ka see juhtuks sama aasta sees ja guess what? Need mõlemad unistused täitusidki täpselt 23ndal eluaastal!
See pani mind mõistma, et kui midagi ikka väga tahta, siis neil asjadel on kalduvus täituda. Seega julgege unistada, sest kunagi ei tea.... :)
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment