Hei,
Ma pole eriti hea blogipidaja. Pigem kirjutan siis, kui tunne või tahtmine peale tuleb.
Tänaseks on asjad nii, et ma olen abielus ning meie peres kasvab peagi 6-kuuseks saav väike vahva poisipõnn.
Raseduse ajal ma pidasin omamoodi "blogi", aga see nägi välja selline, et ma kirjutasin pikalt ja laialt wordi dokumenti oma tunnetest ja kõigest, mis rasedusega kaasnes (sh sünnitusest üsna detaliselt). Võibolla kunagi kopeerin nad siia ümber, siis saab sellest minu väike mälestustepesa.
Põgusalt sünnitusest
Sünnitus ise läks üsna kiirelt. Kell 2 tulid veed ja 5.33 oli laps sündinud. Kui Tanel peale vete tulekut küsis, et ei tea kaua meil aega on, vastasin ma, ise veidi ärevana, et 3 tundi kindlasti, kuid kui tuhusi mõõtma hakkasime ja vahed olid 40sek-1min, saime me aru, et ilmselt mingit 3 tunnist ootamist siin ei tule. Suundusime haiglasse ja läbivaatustoas oli mul juba 5cm avatust ja mind suunati otse sünnituseelssse, kus ma pidin vähemalt tunni ootama, et tuba vabaneks.
Seda tunnikest meil paraku polnud, sest õde vaevalt jõudis uksest välja astuda, kui ma saatsin Taneli talle järele, sest mul oli press peal.
Sünnitustoas pidi Tanel presside ajal mind "kokku voltima", kuna ma alguses suunasin pressi valesse kohta.
Peale sünnitust sain mõned õmblused ja seetõttu ei tohtinud ma kaks nädalat istuda, seega algus kulges veidike vaevalisemalt.
Mind taheti haiglas hoida kahe päeva asemel 3, aga ma kibelesin juba koju, siis polnud mulle veel rinnapiima tekkinud. Pisike hammustas mu ühe rinna katki, niiet imetamine toimus algselt läbi pisarate.
Sellel kolmandal päeval pandi meile aeg imetamisnõustaja juurde. Sinna minek toimus meil üsna segaselt. Olime harjunud magama viimase minutini, ruttu riidesse ja minema.
Nii juhtus ka see päev, seega võite 10x arvata, kas me hilinesime uksest välja minekuga.... JAH! Õnneks mitte nii hullusti, sest jõudsime kaks minutit varem kohalegi veel, kuid maha jäi varukott lapse riiete ja muuga ja loomulikult pissis ta end seal esimese hooga täis :)
Peale seda külastust, on mul ALATI kott saja varuasjaga kaasas, isegi kui lähen vaid jalutama.
Ma olen alati arvanud, et olen selline pigem "emalik tüüp", aga kui lapse reaalselt esimest korda oma rinnale sain, tekkis korraks isegi hirm, et see väike inimene sõltub täielikult minust ja mul pole ju üldse kogemust!
Tanel oli saanud oma väiksema õe peal korraliku praktika, aga minul on vennaga nii väike vahe, et praktikat kuskilt võtta polnud.
Seega kui kuskile minek oli, siis hinges oli kerge sabin sees, et kuidas läheb, kas saame hakkama. Esimese lapse värk ilmselt ja noh, nüüdseks on selge, et see paanika oli asjata.
Muidugi olen siiani ülemuretseja, aga see selleks!
Elust-olust
Võttis mõnda aega harjumiseks, et olemegi nüüd kolmekesi. Öised ärkamised ei olnudki nii rasked, kui ma endale ette kujutasin. Panin eeskujulikult iga 3h tagant äratuse, kuid kunagi nendegi ei jõudnud, sest Pisike äratas mind ise.
Inimene harjub ju kõigega.
Me hakkasime lapsega üsna kohe erinevatel üritustel käima ala sünnipäevadel jne. Kuskil kuu ajasena käis ta isegi väikesel meresõidul. Paljud on imestanud, et nii väikese lapsega võtsime selliseid asju ette, aga me alati vastame, et laps ei ole takistuseks. Kõike saab, tuleb vaid see julgus endas leida.
Jaanipäeva veetsime Taneli sugulastega nende maakodus Märjamaal. Sinna on kuskil 45minutit sõitu ja Pisike pidas selle teekonna edasi-tagasi üsna ilusti vastu. Tagasiteel tuli väike jorr peale, aga see läks üsna ruttu üle. See oli tema esimene pikem reis.
Tänaseks päevaks on asjalood nii, et Pisike on juba üsna aktiivne. Keerab ennast mõlemale poole, tõuseb kätele üles. Tahab palju suhelda ja maailma avastada. Mähkimislaual on temaga üsna keeruline majandada, sest kohe vaja ennast kõhuli keerata. Kõik on uus ja põnev!
Oleme hakanud talle tasapisi erinevaid püreesid proovida andma. Siiani on ta saanud banaani, ploomi, kartulit, lillkapsast, porgandit ja brokkolit. Viimane ei istunud talle mitte üks teps, seega seda rohkem ei pressi.
Alguses andsime nii paar teelusikatäit, kuid meile tundus, et ta nagu tahaks rohkem, seega oleme pakkunud talle niikaua, kuniks ta nina kirtsutama hakkab (oskab väga kenasti välja näidata, et enam ei soovi). Muidu on endiselt rinnalaps.
Unesid teeb ta päeva jooksul umbes 3. Mul on üks hea äpp "Huckleberry", kuhu ma tema uneajad kirja panen ja ta siis ütleb umbkaudse aja, millal uus uni tuleb. Alguses need klappisid punktipealt, aga nüüd on need natuke siia-sinnapoole kõikuma hakanud, aga hea ikkagi.
Iga päev üritan temaga jalutamas käia. Värske õhk on meile mõlemale hea.
Oleme käinud ka mõnes trennis, aga midagi püsivat veel leidnud pole. Alustasin sellega üsna vara - ta oli vaid 4 kuune ja siis ta oli ikkagi nende ringide jaoks veel liiga väike. Seal tehti selliseid asju, mis teda veel ei huvitanud (ala pillidega mängimine jne). Nüüd tasuks ilmselt uuesti katsetada.
Elu väikese lapsega on täis pidevaid üllatusi, avastamisi, koos kasvamist.
Vaadata seda pisikest olevust suureks sirgumas ja rõõmustada iga väikese uue asja üle, mida ta teeb.
Tal on kõige vahvam naer ja mulle meeldib, kuidas Tanel teda kõdistab ja Pisike sellepeale itsitab!
Elu koosneb nüüd sellistest väikestest rõõmuhetkedest, mida mõne kurva hetke kõrval jagub terveks päevaks. Kõik mured, seoses lapse saamisega on maandunud ning oleme oma südamed avanud uuele, armsale väikesele hingele, keda hoida ja armastada!
Peagi kirjutan asjadest täpsemalt!
Kallid-paid,
T.
Ma pole eriti hea blogipidaja. Pigem kirjutan siis, kui tunne või tahtmine peale tuleb.
Tänaseks on asjad nii, et ma olen abielus ning meie peres kasvab peagi 6-kuuseks saav väike vahva poisipõnn.
Raseduse ajal ma pidasin omamoodi "blogi", aga see nägi välja selline, et ma kirjutasin pikalt ja laialt wordi dokumenti oma tunnetest ja kõigest, mis rasedusega kaasnes (sh sünnitusest üsna detaliselt). Võibolla kunagi kopeerin nad siia ümber, siis saab sellest minu väike mälestustepesa.
Põgusalt sünnitusest
Sünnitus ise läks üsna kiirelt. Kell 2 tulid veed ja 5.33 oli laps sündinud. Kui Tanel peale vete tulekut küsis, et ei tea kaua meil aega on, vastasin ma, ise veidi ärevana, et 3 tundi kindlasti, kuid kui tuhusi mõõtma hakkasime ja vahed olid 40sek-1min, saime me aru, et ilmselt mingit 3 tunnist ootamist siin ei tule. Suundusime haiglasse ja läbivaatustoas oli mul juba 5cm avatust ja mind suunati otse sünnituseelssse, kus ma pidin vähemalt tunni ootama, et tuba vabaneks.
Seda tunnikest meil paraku polnud, sest õde vaevalt jõudis uksest välja astuda, kui ma saatsin Taneli talle järele, sest mul oli press peal.
Sünnitustoas pidi Tanel presside ajal mind "kokku voltima", kuna ma alguses suunasin pressi valesse kohta.
Peale sünnitust sain mõned õmblused ja seetõttu ei tohtinud ma kaks nädalat istuda, seega algus kulges veidike vaevalisemalt.
Mind taheti haiglas hoida kahe päeva asemel 3, aga ma kibelesin juba koju, siis polnud mulle veel rinnapiima tekkinud. Pisike hammustas mu ühe rinna katki, niiet imetamine toimus algselt läbi pisarate.
Sellel kolmandal päeval pandi meile aeg imetamisnõustaja juurde. Sinna minek toimus meil üsna segaselt. Olime harjunud magama viimase minutini, ruttu riidesse ja minema.
Nii juhtus ka see päev, seega võite 10x arvata, kas me hilinesime uksest välja minekuga.... JAH! Õnneks mitte nii hullusti, sest jõudsime kaks minutit varem kohalegi veel, kuid maha jäi varukott lapse riiete ja muuga ja loomulikult pissis ta end seal esimese hooga täis :)
Peale seda külastust, on mul ALATI kott saja varuasjaga kaasas, isegi kui lähen vaid jalutama.
Ma olen alati arvanud, et olen selline pigem "emalik tüüp", aga kui lapse reaalselt esimest korda oma rinnale sain, tekkis korraks isegi hirm, et see väike inimene sõltub täielikult minust ja mul pole ju üldse kogemust!
Tanel oli saanud oma väiksema õe peal korraliku praktika, aga minul on vennaga nii väike vahe, et praktikat kuskilt võtta polnud.
Seega kui kuskile minek oli, siis hinges oli kerge sabin sees, et kuidas läheb, kas saame hakkama. Esimese lapse värk ilmselt ja noh, nüüdseks on selge, et see paanika oli asjata.
Muidugi olen siiani ülemuretseja, aga see selleks!
Elust-olust
Võttis mõnda aega harjumiseks, et olemegi nüüd kolmekesi. Öised ärkamised ei olnudki nii rasked, kui ma endale ette kujutasin. Panin eeskujulikult iga 3h tagant äratuse, kuid kunagi nendegi ei jõudnud, sest Pisike äratas mind ise.
Inimene harjub ju kõigega.
Me hakkasime lapsega üsna kohe erinevatel üritustel käima ala sünnipäevadel jne. Kuskil kuu ajasena käis ta isegi väikesel meresõidul. Paljud on imestanud, et nii väikese lapsega võtsime selliseid asju ette, aga me alati vastame, et laps ei ole takistuseks. Kõike saab, tuleb vaid see julgus endas leida.
Jaanipäeva veetsime Taneli sugulastega nende maakodus Märjamaal. Sinna on kuskil 45minutit sõitu ja Pisike pidas selle teekonna edasi-tagasi üsna ilusti vastu. Tagasiteel tuli väike jorr peale, aga see läks üsna ruttu üle. See oli tema esimene pikem reis.
Tänaseks päevaks on asjalood nii, et Pisike on juba üsna aktiivne. Keerab ennast mõlemale poole, tõuseb kätele üles. Tahab palju suhelda ja maailma avastada. Mähkimislaual on temaga üsna keeruline majandada, sest kohe vaja ennast kõhuli keerata. Kõik on uus ja põnev!
Oleme hakanud talle tasapisi erinevaid püreesid proovida andma. Siiani on ta saanud banaani, ploomi, kartulit, lillkapsast, porgandit ja brokkolit. Viimane ei istunud talle mitte üks teps, seega seda rohkem ei pressi.
Alguses andsime nii paar teelusikatäit, kuid meile tundus, et ta nagu tahaks rohkem, seega oleme pakkunud talle niikaua, kuniks ta nina kirtsutama hakkab (oskab väga kenasti välja näidata, et enam ei soovi). Muidu on endiselt rinnalaps.
Unesid teeb ta päeva jooksul umbes 3. Mul on üks hea äpp "Huckleberry", kuhu ma tema uneajad kirja panen ja ta siis ütleb umbkaudse aja, millal uus uni tuleb. Alguses need klappisid punktipealt, aga nüüd on need natuke siia-sinnapoole kõikuma hakanud, aga hea ikkagi.
Iga päev üritan temaga jalutamas käia. Värske õhk on meile mõlemale hea.
Oleme käinud ka mõnes trennis, aga midagi püsivat veel leidnud pole. Alustasin sellega üsna vara - ta oli vaid 4 kuune ja siis ta oli ikkagi nende ringide jaoks veel liiga väike. Seal tehti selliseid asju, mis teda veel ei huvitanud (ala pillidega mängimine jne). Nüüd tasuks ilmselt uuesti katsetada.
Elu väikese lapsega on täis pidevaid üllatusi, avastamisi, koos kasvamist.
Vaadata seda pisikest olevust suureks sirgumas ja rõõmustada iga väikese uue asja üle, mida ta teeb.
Tal on kõige vahvam naer ja mulle meeldib, kuidas Tanel teda kõdistab ja Pisike sellepeale itsitab!
Elu koosneb nüüd sellistest väikestest rõõmuhetkedest, mida mõne kurva hetke kõrval jagub terveks päevaks. Kõik mured, seoses lapse saamisega on maandunud ning oleme oma südamed avanud uuele, armsale väikesele hingele, keda hoida ja armastada!
Peagi kirjutan asjadest täpsemalt!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment