Hei,
Ütlen ausalt - me kumbki Taneliga ei usu Jumalasse, kuigi meid mõlemaid on beebieas ristitud. Mina näiteks lugesin väiksena koos oma ema, õe ja vennaga igal õhtul enne magama jäämist Meie Isa palvet. Mitte sellepärast, et meie pere oleks usklik olnud, vaid sellepärast, et teadustada, et ka selline asi eksisteerib.
Miks me siis ikkagi leerikooli läksime?
Põhjus iseenesest väga lihtne - kuna me kihlusime, siis hakkasime tegema pulmaplaane. Need on jõudnud nüüdseks juba vähemalt 5x muutuda, aga meie viimane mõte oli, et tahaksime kiriklikku laulatust ning tulevikus ka oma lapse lasta ristida. Paraku selleks ei piisa vaid sellest, et oleme ise ristitud. Sellejaoks ongi vaja läbida leer.
Seega registreerisime end Kaarli Koguduse leerikooli.
Miks just sinna?
Kuna sealne kirikuõpetaja on Taneli ema kunagine klassivend ja praegune hea tuttav, kes on nende suguvõsa kõik lapsed ristinud ja ka vanemad paari pannud.
Käisime temaga ka eraldi kohtumas, et natuke uurida, mida see leerikool endast täpsemalt kujutab ning ühtlasi tahtsime ka laulatuse aja paika panna. Tuli välja, et alates meie grupist on nad süsteemi natuke muutnud.
Kokku kestab seal koguduses leer 3kuud. Varasemalt nägi asi välja nii, et tunnid olid igal kolmapäeval, peale tööpäeva lõppu ning lisaks tuli kõigil käia 6 korda jumalateenistusel. See süsteem oli seal kehtinud juba aegade algusest saati, aga kuna viimane grupp oli väidetavalt selline, kes väga sinna kolmapäevasesse tundi ei jõudnud (kes ei saanud lapsele hoidjat, kes oli tööpäevast väsinud, kes haige jne), siis otsustati, et proovitakse midagi uut. Kui see ei tööta, minnakse jälle vana süsteemi juurde tagasi.
Mis siis muutus?
Meie "leerikava" on selline, et kokku saadakse 10nel korral. Kolmel kolmapäeval (tund kestab 1-2h), neljal laupäeval (tund kestab max 5h) ja kolmel pühapäeval (tund kestab 1-1,5h), millest viimane pühapäev on leeriõnnistamine.
Olen ise samal seisukohal, et tunduvalt parem on sinna minna näiteks laupäeva hommikul, puhanuna ja kuulata loengut (pausidega), kui istuda seal kolmapäeval peale tööpäeva ja mõelda, et millal juba ometi koju saaks, kuna vaja teha seda ja teist ning homme jälle tööle minna.
Eile oligi meil esimene leeri tund. See oli selline pigem sissejuhatav ja seal veel otseselt mingit konkreetset teemat ei käsitletud. Uuriti, et miks keegi sinna tulnud on - kas huvi, sõprade soovitusel, laulatus, lapse ristimine, ristivanemaks saamise soov jne. Meie üllatuseks oli seal väga palju noori inimesi. Kusjuures mina olin veendunud, et enamus on ikkagi sellised eakamad, aga noored olid jõukalt ülekaalus.
Saime põgusa ülevaate, mis meid ees ootab. Oli selline mõnus vestlusringi laadne olemine.
Järgmine kohtumine on laupäeval. Siis võtame kõik omaltpoolt midagi kaasa ja katame laua, et pika päeva jooksul natuke midagi hambaalla saaksime. Tegelikult anti valida, et kas toome meie või käivad kirikuõpetajad ise poes, aga leidsime, et pigem viime kõik miskit.
Mulle kuidagi oli jäänud mulje, et leerikool on see koht, kus ülistatakse Jumalat igal viisil ning sunnitakse kõiki sinna tulnuid sama tegema. Minu üllatuseks.... kuna mina ei ole usklik, siis mulle meeldib, et seal ei suruta seda peale, vaid lihtsalt räägitakse Jumala olemasolust ja sisuliselt antakse Sulle endale valida, kas sa tahad uskuda või mitte.
Kui ei taha, siis ei ole sellest midagi ja keegi sind sealt välja viskama ei hakka. Saad lihtsalt teadmisi juurde. Kuidagi käsitletakse neid teemasi hoopis teisiti, kui minule mulje oli jäänud.
Väike mõtteterake siia lõppu, pärineb kirikuõpetajalt:
Kui küsida inimeselt, kes jumalat ei usu "Kas sa oled usklik?" on ilmselge, et sealt tuleb esimese hooga "Ei", aga tema küsib sellepeale "Kas sa iseendasse usud?" - Järelikult oled usklik. Keegi ei küsinud, "Kas sa Jumalasse usud?".
Kallid-paid,
T.
Ütlen ausalt - me kumbki Taneliga ei usu Jumalasse, kuigi meid mõlemaid on beebieas ristitud. Mina näiteks lugesin väiksena koos oma ema, õe ja vennaga igal õhtul enne magama jäämist Meie Isa palvet. Mitte sellepärast, et meie pere oleks usklik olnud, vaid sellepärast, et teadustada, et ka selline asi eksisteerib.
Miks me siis ikkagi leerikooli läksime?
Põhjus iseenesest väga lihtne - kuna me kihlusime, siis hakkasime tegema pulmaplaane. Need on jõudnud nüüdseks juba vähemalt 5x muutuda, aga meie viimane mõte oli, et tahaksime kiriklikku laulatust ning tulevikus ka oma lapse lasta ristida. Paraku selleks ei piisa vaid sellest, et oleme ise ristitud. Sellejaoks ongi vaja läbida leer.
Seega registreerisime end Kaarli Koguduse leerikooli.
Miks just sinna?
Kuna sealne kirikuõpetaja on Taneli ema kunagine klassivend ja praegune hea tuttav, kes on nende suguvõsa kõik lapsed ristinud ja ka vanemad paari pannud.
Käisime temaga ka eraldi kohtumas, et natuke uurida, mida see leerikool endast täpsemalt kujutab ning ühtlasi tahtsime ka laulatuse aja paika panna. Tuli välja, et alates meie grupist on nad süsteemi natuke muutnud.
Kokku kestab seal koguduses leer 3kuud. Varasemalt nägi asi välja nii, et tunnid olid igal kolmapäeval, peale tööpäeva lõppu ning lisaks tuli kõigil käia 6 korda jumalateenistusel. See süsteem oli seal kehtinud juba aegade algusest saati, aga kuna viimane grupp oli väidetavalt selline, kes väga sinna kolmapäevasesse tundi ei jõudnud (kes ei saanud lapsele hoidjat, kes oli tööpäevast väsinud, kes haige jne), siis otsustati, et proovitakse midagi uut. Kui see ei tööta, minnakse jälle vana süsteemi juurde tagasi.
Mis siis muutus?
Meie "leerikava" on selline, et kokku saadakse 10nel korral. Kolmel kolmapäeval (tund kestab 1-2h), neljal laupäeval (tund kestab max 5h) ja kolmel pühapäeval (tund kestab 1-1,5h), millest viimane pühapäev on leeriõnnistamine.
Olen ise samal seisukohal, et tunduvalt parem on sinna minna näiteks laupäeva hommikul, puhanuna ja kuulata loengut (pausidega), kui istuda seal kolmapäeval peale tööpäeva ja mõelda, et millal juba ometi koju saaks, kuna vaja teha seda ja teist ning homme jälle tööle minna.
Eile oligi meil esimene leeri tund. See oli selline pigem sissejuhatav ja seal veel otseselt mingit konkreetset teemat ei käsitletud. Uuriti, et miks keegi sinna tulnud on - kas huvi, sõprade soovitusel, laulatus, lapse ristimine, ristivanemaks saamise soov jne. Meie üllatuseks oli seal väga palju noori inimesi. Kusjuures mina olin veendunud, et enamus on ikkagi sellised eakamad, aga noored olid jõukalt ülekaalus.
Saime põgusa ülevaate, mis meid ees ootab. Oli selline mõnus vestlusringi laadne olemine.
Järgmine kohtumine on laupäeval. Siis võtame kõik omaltpoolt midagi kaasa ja katame laua, et pika päeva jooksul natuke midagi hambaalla saaksime. Tegelikult anti valida, et kas toome meie või käivad kirikuõpetajad ise poes, aga leidsime, et pigem viime kõik miskit.
Mulle kuidagi oli jäänud mulje, et leerikool on see koht, kus ülistatakse Jumalat igal viisil ning sunnitakse kõiki sinna tulnuid sama tegema. Minu üllatuseks.... kuna mina ei ole usklik, siis mulle meeldib, et seal ei suruta seda peale, vaid lihtsalt räägitakse Jumala olemasolust ja sisuliselt antakse Sulle endale valida, kas sa tahad uskuda või mitte.
Kui ei taha, siis ei ole sellest midagi ja keegi sind sealt välja viskama ei hakka. Saad lihtsalt teadmisi juurde. Kuidagi käsitletakse neid teemasi hoopis teisiti, kui minule mulje oli jäänud.
Väike mõtteterake siia lõppu, pärineb kirikuõpetajalt:
Kui küsida inimeselt, kes jumalat ei usu "Kas sa oled usklik?" on ilmselge, et sealt tuleb esimese hooga "Ei", aga tema küsib sellepeale "Kas sa iseendasse usud?" - Järelikult oled usklik. Keegi ei küsinud, "Kas sa Jumalasse usud?".
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment