Sünnipäevajuttu

Hei,

Lubasin Eesti sünnipäevast natuke kirjutada. Mida tegime ja kus käisime. See läks üsnagi niimoodi nagu viimastel aastatel ikka. 

Tõusime Taneliga hommikul üles, sõime hommikuks praesaiu ja sättisime end vaikselt linnapoole, et paraadi vaatama minna. Võtsime ta õed Pille ja Birgiti ka endaga ühes. 

Linna sõites nägime mere ääres sellist vaatepilti

Paraad pidi algama kell 11 ja kui me kuskil sel ajal linna jõudsime, arvasin mina, et oleme juba pool maha maganud ja võime samahästi kodupoole tagasi suunduda. Ootasime veel Tõnist ja lõppkokkuvõttes jõudsime teeäärde 11:30 ja selleks ajaks polnud ikka veel paraad hakanud. Kedagi kõnet pidamas me ka ei kuulnud, aga kuna käisime sõjaväe masinatest mööda ja need kõik veel seisid ja samamoodi algust ootasid, saime aru, et ju siis mingi tõrge on. Seisime Inglise Kolledži juures oleva hamburgeri putka juures. Sealt nägime päris hästi, sest saime trepiastmetel seista. 

Paraadi saime kenasti vaadatud, isegi hävitajad nägime ära. Peale seda võtsime suuna Vabaduse väljakule, kuna sinna pidid kõik masinad kogunema, et siis neid vaadata-katsuda. Olime ühed esimestest, kes sinna väravate taha jõudsid. Lähedale sel hetkel veel ei lastud, sest autod polnud end paika saanud. Õues oli meeeeegaaaaa külm, ma ei mäletagi, mitu miinuskraadi oli, aga kuskile -15 ligi minu mäletamistmööda. 
Meil kõigil olid varbad jääs, seega otsustasime masinate vaatamisest seekord loobuda ja tulime koju ära. 

Selle paraadiga oli üks piinlik olukord ka. Kõnnime meie siis sõjaväe masinate vahet ja järsku Tanel hüüab, et “Triin vaata, kes siin on!” mina siis keeran ringi, vaatan, et keegi Taneli kõrval lehvitab mulle. Vaatan lehvitajat, vaatan Tanelit… olen üsna segaduses… Nad tulevad kahekesi mulle lähedamale. Ma ei tea kuhu keerata või mida teha aga no mitte ei tunne ära kellega tegu on. Inimene tuleb ütleb mulle “Tsau”… ma endiselt vahin teda lollilt ja samal ajal käib mul peast läbi tuttavate rivi, kes hetkel kaitseväes olema peaks. Pärast umbes 5minutilist piinlikku pausi viin lõpuks otsad kokku ja saan aru, et see on mu lapsepõlve sõbranna poiss. Saan lõpuks selle kauaoodatud “Tsau” üle oma huulte ja vabandan ka, et ma nii ohmu olin ega kohe teda ära ei tundnud. Tegime kolmekesi koos pilti ja saatsin selle oma sõbrannale, kuhu juurde lisasin muidugi ka selle piinliku vahejuhtumi. Nalja peab saama.
Hiljem tuli välja, et ta polegi kaitseväes vaid hoopis kaitseliidus. Vot sulle. 

Linnast tulles suundusime Taneli vanemate juurde, kus sõime ühise lõunasöögi ja vaatasime Saskia Alusalu olümpia kiiruisutamise sõidu ära. Tubli tüdruk!

Siis sain ma teada, et meile on õhtul külalised tulemas, seega kuskil 17 aegu sättisime end poodi ja siis koju, et kodu veidi koristada ja süüa teha. Mul oli hull kiluleiva isu, aga loomulikult olid Selverist kõik puhastatud kilud ära ostetud, seega pidin leppima nende konservi omadega. Maitsesid samamoodi, aga lihtsalt see puhastamine võttis mul vist rohkem kui tunnike aega. Algul mõtlesin veel ise koogi teha, aga hea, et selle poest ostsime, muidu ma poleks omadega kuhugi jõudnud.
Kiluleibade kõrvale tegin kartulisalati. Noh selline õige Eesti laud. Viina aint pakkuda polnud, aga tuli välja, et sellest polnud lugu, sest külalised saabusid oma viinaga.

Mul ei ole kahjuks ühtegi head pilti meie lauast, sest unustasin teha, küllaga võin näidata minu hoole ja armastusega vorbitud kiluleibu.

Algselt ootasime neid 19ks, aga lõpuks jõuti kohale kuskil veidi enne 20. Poisid läksid Jussi Õlletuppa Jüri Homenjat kuulama ja mina jäin koos Taneli tädipoja tüdruku Uljanaga meile kätlemist vaatama ja juttu ajama. Ma olin küll veidi väsinud sellest päevasest ringi rapsimisest, aga sellegipoolest oli väga tore õhtu. Poisid liitusid meiega ka kuskil 22 aegu vist. Sõime-lobisesime ja veetsime igati meeleoluka Eesti Vabariigi 100nda sünnipäeva! Vot nii!

Kallid-paid,

T.