Ma olen alati tahtnud hullult blogi pidada, aga mulle on jäänud mulje, et selleks, et seda teha, peab olema ka midagi öelda. Või, et blogil peab olema mingi kindel stiil, mida kajastad. Ala elustiili, ilu, reisiblogi jne, kuna minu blogil otsene "stiil" puudub, siis ma olengi veits ummikusse jooksnud ning postituste vahele pausid tekkinud.
Tanel ikka aeg-ajalt ütleb mulle, et ma pole pikalt kirjutanud ja siis mul kohe tekib tahtmine siia tulla. Ta ütles, et ma kaldun tegema nii, et põimin mitu teemat üksteise sisse, kui tegelt nendest kõigist saaks eraldi pika posti teha, millega ma jällegi nõustuma pidin.
Õhtuti, enne kui ma magama jään, siis käivad mul erinevad mõtted peast läbi, mis alatasa uinumist segavad. Mõnikord mõtlen peas lausa terve blogipostituse välja, aga ei viitsi silmi enam lahti teha, et seda kuskile kirja panna, sest olen juba selles "peaaegu magan" faasis ja siis hommikul ärgates võtan arvuti kätte ja mitte ei mäleta, mis ma täpselt kirjtuada tahtsin, olgugi, et eelmine õhtu olin kogu jutu valmis mõelnud. Ilmselt seetõttu kipuvad ka erinevad teemad minu postitustes üksteise sisse jooksma, kuna mõte kaob ära ja ma ei tea enam, mida ma selle postitusega öelda tahtsin.
Ma ise loen ka mitmeid blogijaid, kellest üks on näiteks ilmselt paljudele tuntud Mallukas. Ta on nüüdseks muidugi selle blogindusega juba nii kaua tegelenud, aga minu meelest kirjutab ta nii vabalt ja naljakalt. Paljusi muidugi häirib, et ta teinekord nii avameelne on, puudutades enda isiklikku elu vms, aga see blogi ongi ju tema elust. Ta kirjutab seda, et mälestusi luua ja minu meelest on see tore. Vahepeal ilmus tal lausa 2-3 postitust päevas ja siis mina siin ei suuda teinekord kuu aja jooksul ühtegi teha. Seega arenemisruumi on mul veel kõvasti. Eks mul on palju asju ka, millest ma rääkida ei taha, kuigi võiks. Võibolla kardan, mida siis mõeldakse, kui lugema satutakse. Mitte,et mu lugejate arv küündiks ma ei tea mis numbriteni, sest ma ei reklaami seda eriti kuskil, just eelkõige seetõttu, et kirjutan harva.
Teemavahetus.
Eesti laulu poolfinaalid said läbi. Teine poolfinaal oli minu meelest nõrgem kui esimene, kuigi mõlemast meeldisid mulle üksikud. Paljud kritiseerivad seda, et poolfinaalides salvestatakse laul ette ja osalejad istuvad stuudios ning sisuliselt vaatavad oma esinemist ekraanilt ja siis tulevad istuvad saatejuhtide juurde nagu nad oleksid just "lavalt tulnud" ja asuvad küsimustele vastama. Minu meelest hoiab see just aega kokku ning ega vahet ju pole, kas ta laulaks sama asja siis otse või on see paar nädalat ette salvestatud. Publik ju saalis, seega kui keegi närvis on, tuleks see seal nagunii esile.
Nüüd tulles laulude juurde, siis esimesest sümpatiseerisid mulle Elina Netchayeva - La Forza, Stig Rästa - Home, Miljardid - Pseudoprobleem ja tegelt Iiris & Agoh - Drop That Boogie oli ka päris äge. See viimane mulle alguses ei meeldinud, kuna Iirisel on selline omapärane hääl ja tundus veits annoying, aga uuesti kuulates on tegelt selline päris mõnusa biidiga lugu. Kas ka eurokas? Seda võibolla pigem mitte.
Teisest poolfinaalist meeldisid mulle Rolf Roosalu - Show a little love, Frankie Animal - (Can't keep calling) Misty ja Nika - Knock Knock. Rolf ja Nika tundusid mulle üleüldse kõige sellised eurovisioonilikumad. Hoogsad ja natuke müstilised. Rolf edasi paraku ei saanud. Frankie Animal'i eurovisioonile ei saadaks, aga lugu oli megahea ja seda võiks niisama kuulata küll.
Saatejuhid meeldisid. Teises olid nad kuidagi vabamad ja viskasid rohkem nalja. Esimsest jäi veits selline mulje, et "produtsent käskis nalja teha, eks ma siis teen". Huvitavad olid ka need vahejupid, mida esinejatega tehti. Mängud, intekad jne. Tekitas sellise mõnusa vaba olemise ja samas sai ka piisavalt nalja. Ma ei tea kas nad finaali ka läbi viivad? Tavaliselt on peale poolfinaale saatejuhid vahetunud... Eks ole näha.
Ei teagi kellele finaalis pöialt hoian. Kohapeale vaatama ei lähe, teen seda kodus teleri ees, sõprade seltsis. Ma ise miskipärast arvan, et Elina sõidab meid seekord esinema, aga see selgub juba 3. märtsil Saku Suurhallis :)
EDIT: Käisime siiski kohapeal vaatamas, sest saime Taneli tädi käest peaproovi piletid. Väga lahe oli näha, kuidas see kõik toimub. Kogu saade mängiti läbi, isegi hääletamise osa. See muidugi tehti suht huupi. Peaproovis näiteks võitsid Karlid ja see oli ka varasemalt paika pandud, sest neil olid saatjad juba küljes, kui "hääletamine" toimus.
Seal oli ettenähtud, et iga laulu ajal tuleb püsti seista ning vaheklippide ajal siis tohtis istuda.
Stigi laulu ajal pidime panema telefonist taskulambi põlema ja suunama selle enda poole, et kaamerasse tekiks tähekese effekt ja Gerli ning Eliisi laulu ajal pidime valguse suunama nende poole. See räägiti enne algust kõigile üle.
Sel ajal kui telekas peaks näitama AK'd, siis olid kohapeal erinevad loosimised, näiteks võis võita Rootsi reisi 4-le inimesele ja Andres Aljaste mängis muusikat.
Vahetult enne algust kutsuti kõik jälle oma kohtadele tagasi ning vahekäigus liikuda ei lubatud, sest kaameramehed sõitsid segway'del ringi.
Meil olid ülihead kohad. Istusime põrandal, üsna keskel 9ndas reas. Seal selle pikeneva lisalava juures. Kuna esimesed read seal olid sellised 6-7 tooli, siis kokkuvõttes istusime üsna lava juures ja nägime väga hästi. Võinoh... Tanel nägi paremini kui mina, sest minu ees oli mingi veider vanamees, kes filmis oma telefoniga noori tüdrukuid ehk siis nt Elinat ja seda tüdrukut, kes seal Vaje grupis minikleidiga tantsis.....
Vot selline tore kogemus oli meil ja nagu näha, minu ennustus pidas paika ja Elina sõidab Lissaboni! Palju-palju edu talle seal!
Kallid-paid,
T.
Tanel ikka aeg-ajalt ütleb mulle, et ma pole pikalt kirjutanud ja siis mul kohe tekib tahtmine siia tulla. Ta ütles, et ma kaldun tegema nii, et põimin mitu teemat üksteise sisse, kui tegelt nendest kõigist saaks eraldi pika posti teha, millega ma jällegi nõustuma pidin.
Õhtuti, enne kui ma magama jään, siis käivad mul erinevad mõtted peast läbi, mis alatasa uinumist segavad. Mõnikord mõtlen peas lausa terve blogipostituse välja, aga ei viitsi silmi enam lahti teha, et seda kuskile kirja panna, sest olen juba selles "peaaegu magan" faasis ja siis hommikul ärgates võtan arvuti kätte ja mitte ei mäleta, mis ma täpselt kirjtuada tahtsin, olgugi, et eelmine õhtu olin kogu jutu valmis mõelnud. Ilmselt seetõttu kipuvad ka erinevad teemad minu postitustes üksteise sisse jooksma, kuna mõte kaob ära ja ma ei tea enam, mida ma selle postitusega öelda tahtsin.
Ma ise loen ka mitmeid blogijaid, kellest üks on näiteks ilmselt paljudele tuntud Mallukas. Ta on nüüdseks muidugi selle blogindusega juba nii kaua tegelenud, aga minu meelest kirjutab ta nii vabalt ja naljakalt. Paljusi muidugi häirib, et ta teinekord nii avameelne on, puudutades enda isiklikku elu vms, aga see blogi ongi ju tema elust. Ta kirjutab seda, et mälestusi luua ja minu meelest on see tore. Vahepeal ilmus tal lausa 2-3 postitust päevas ja siis mina siin ei suuda teinekord kuu aja jooksul ühtegi teha. Seega arenemisruumi on mul veel kõvasti. Eks mul on palju asju ka, millest ma rääkida ei taha, kuigi võiks. Võibolla kardan, mida siis mõeldakse, kui lugema satutakse. Mitte,et mu lugejate arv küündiks ma ei tea mis numbriteni, sest ma ei reklaami seda eriti kuskil, just eelkõige seetõttu, et kirjutan harva.
Teemavahetus.
Eesti laulu poolfinaalid said läbi. Teine poolfinaal oli minu meelest nõrgem kui esimene, kuigi mõlemast meeldisid mulle üksikud. Paljud kritiseerivad seda, et poolfinaalides salvestatakse laul ette ja osalejad istuvad stuudios ning sisuliselt vaatavad oma esinemist ekraanilt ja siis tulevad istuvad saatejuhtide juurde nagu nad oleksid just "lavalt tulnud" ja asuvad küsimustele vastama. Minu meelest hoiab see just aega kokku ning ega vahet ju pole, kas ta laulaks sama asja siis otse või on see paar nädalat ette salvestatud. Publik ju saalis, seega kui keegi närvis on, tuleks see seal nagunii esile.
Nüüd tulles laulude juurde, siis esimesest sümpatiseerisid mulle Elina Netchayeva - La Forza, Stig Rästa - Home, Miljardid - Pseudoprobleem ja tegelt Iiris & Agoh - Drop That Boogie oli ka päris äge. See viimane mulle alguses ei meeldinud, kuna Iirisel on selline omapärane hääl ja tundus veits annoying, aga uuesti kuulates on tegelt selline päris mõnusa biidiga lugu. Kas ka eurokas? Seda võibolla pigem mitte.
Teisest poolfinaalist meeldisid mulle Rolf Roosalu - Show a little love, Frankie Animal - (Can't keep calling) Misty ja Nika - Knock Knock. Rolf ja Nika tundusid mulle üleüldse kõige sellised eurovisioonilikumad. Hoogsad ja natuke müstilised. Rolf edasi paraku ei saanud. Frankie Animal'i eurovisioonile ei saadaks, aga lugu oli megahea ja seda võiks niisama kuulata küll.
Saatejuhid meeldisid. Teises olid nad kuidagi vabamad ja viskasid rohkem nalja. Esimsest jäi veits selline mulje, et "produtsent käskis nalja teha, eks ma siis teen". Huvitavad olid ka need vahejupid, mida esinejatega tehti. Mängud, intekad jne. Tekitas sellise mõnusa vaba olemise ja samas sai ka piisavalt nalja. Ma ei tea kas nad finaali ka läbi viivad? Tavaliselt on peale poolfinaale saatejuhid vahetunud... Eks ole näha.
Ei teagi kellele finaalis pöialt hoian. Kohapeale vaatama ei lähe, teen seda kodus teleri ees, sõprade seltsis. Ma ise miskipärast arvan, et Elina sõidab meid seekord esinema, aga see selgub juba 3. märtsil Saku Suurhallis :)
EDIT: Käisime siiski kohapeal vaatamas, sest saime Taneli tädi käest peaproovi piletid. Väga lahe oli näha, kuidas see kõik toimub. Kogu saade mängiti läbi, isegi hääletamise osa. See muidugi tehti suht huupi. Peaproovis näiteks võitsid Karlid ja see oli ka varasemalt paika pandud, sest neil olid saatjad juba küljes, kui "hääletamine" toimus.
Seal oli ettenähtud, et iga laulu ajal tuleb püsti seista ning vaheklippide ajal siis tohtis istuda.
Stigi laulu ajal pidime panema telefonist taskulambi põlema ja suunama selle enda poole, et kaamerasse tekiks tähekese effekt ja Gerli ning Eliisi laulu ajal pidime valguse suunama nende poole. See räägiti enne algust kõigile üle.
Sel ajal kui telekas peaks näitama AK'd, siis olid kohapeal erinevad loosimised, näiteks võis võita Rootsi reisi 4-le inimesele ja Andres Aljaste mängis muusikat.
Vahetult enne algust kutsuti kõik jälle oma kohtadele tagasi ning vahekäigus liikuda ei lubatud, sest kaameramehed sõitsid segway'del ringi.
Meil olid ülihead kohad. Istusime põrandal, üsna keskel 9ndas reas. Seal selle pikeneva lisalava juures. Kuna esimesed read seal olid sellised 6-7 tooli, siis kokkuvõttes istusime üsna lava juures ja nägime väga hästi. Võinoh... Tanel nägi paremini kui mina, sest minu ees oli mingi veider vanamees, kes filmis oma telefoniga noori tüdrukuid ehk siis nt Elinat ja seda tüdrukut, kes seal Vaje grupis minikleidiga tantsis.....
Vot selline tore kogemus oli meil ja nagu näha, minu ennustus pidas paika ja Elina sõidab Lissaboni! Palju-palju edu talle seal!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment