Hei,
Kuna Eesti sünnipäev pole enam mägede taga, hakkasin isegi mõtteid mõlgutama, et mis siis on see "Eesti asi".
Näiteks kui keegi küsiks mult, et "Kuule Triin, mis on selline Eestipärane hommikusöök?" siis ma ausalt ei oskakski täpselt vastata. Mu ema arvas, et ilmselt kaerapuder või üleüldse mingit sorti puder.
Lõuna- ja õhtusöögiks oleks ilmselt kartul kas siis hakklihakastmega või midagi taolist. Kindlasti kõrvale must leib ja klaas piima.
Kui nüüd mõelda, milline "näks või vahepala" võiks meie riiki iseloomustada, siis ilmselt kiluvõileivad. Peale veel natuke sibulat ja kellele meeldib ka keedetud muna. Paljud ei saa sellest fenomenist aru ja see teebki sellest just õige "Eesti asja".
Alkoholist kindlasti valge viin. See ei puudu vist ühegi õige eestlase pidulaualt, sünnipäevast rääkimata.
Nüüd kui tulla tagasi 24.veebruari juurde, siis mina tahan sellel päeval kindlasti taaskord paraadi vaatama minna. Korraks mõtlesin ka lipuheiskamisele, ikkagi suur ja tähtis number, aga see juba oleneb sellest, kas me Taneliga voodist püsti saame.
Kui ma muidu end väga patriootlikuks ei pea, noh sellesmõttes, et ma ei käi ja kuuluta kõigile Eesti elu-olu, vaid lihtsalt kulgen omasoodu, siis sellistel sündmustel lööb minus ikkagi see kodumaa armastus välja. Tahan sellel päeval täielikult Eesti asju teha, süüa õiget Eesti toitu, käia paraadil ning õhtul kätlemistseremooniat vaadata. Ma kuidagi tunnen, et selle olen oma riigile ikka võlgu, et sünnipäeval temale mõelda ja teha seda, mis talle omane.
Sama on näiteks Eurovisiooniga. Isegi kui meid sõidab esindama mõni minu jaoks alguses nõmedana kõlanud laul, olen ma meeletult kurb, kui näiteks finaali ei saada või olen just vastupidi rõõmus kui oleme finaalis ja saame mingeidki punkte. Sellistel hetkedel lööb minus see miski välja ja ma tegelikult pean oma kodumaad väga tähtsaks ja austan kõike ja kõiki siin. Mulle meeldib siin elada.
Palju on neid kibestunud inimesi, eriti just internetikommentaatoreid, kellel on alati oma sõna sekka öelda. Kohati hakkab nendest isegi natuke kahju, et kas tõesti pole selle ajaga muud paremat peale hakata, kui istuda internetis ja teiste elusid kommenteerida. Ju siis mitte, aga ma usun, et ka nemad, olgugi, et võibolla sisimas ja salaja, tunnevad sellistel sündmustel tegelikult meie riigi üle uhkust.
Loomulikult käib selle päevaga kaasas "pingiviinide paraad", millest räägitakse veel oma paar nädalat jutti. Kellel siis ikkagi oli kõige ilusam kleit? Kes astus ämbisse? Kes oli liiga tagasihoidlik? Sellesmõttes on meesterahvastel väga kerge. Sul on kapis olemas ülikond? Väga hea, läheb selga. Keegi ei tule ütlema, et kuuletsa.. Sa oled seda sama ülikonda juba varasemalt kandnud.
Naisterahvastel aga ei ole kuidagi sobilik sellistele suurüritustele mitu korda samasuguse kleidiga minna.
Reporter boonus teeb praegu igapäev väikese tagasivaate eelnevatele ballidele ja seal üks naisterahvas (ma kohe nime ei mäleta), ütles küll, et tema tuli sama kleidiga paari aastapärast jälle, lihtsalt tegi ta natuke ümber. Ka see on variant, aga siis peab see ümber tehtud variant ka hea välja nägema.
Ma ei ole küll kes-teab-mis-moegurmaan, aga minu jaoks kõige meeldejäävam "apsakas" kleidi osas oli siiski Kristiina Ojulandi lilla kostüüm koos võrkkinnastega. Ilmselt oli see tema "appikarje" tähelepanu järele, sest oli ta ju tol hetkel uut parteid moodustamas jne. No tähelepanu ta igaljuhul sai. Kas ka sellist, mida ta ise otsis? Sellele teab vastust vaid tema ise.
Igaljuhul ka mina naudin tegelikult seda osa, kus saab vaadata ja mõelda, et kas kleit on sobilik või mitte. Ma kujutan ette, kui palju kõik naised vaeva näevad, et leida see sobilik kleit, soeng ja meik, seega tegelikult ei tohiks keegi otseselt kellelegi halvasti öelda. Asi suuresti ju maitses.
Loomulikult kui sellisesse kohta minna, tasub ka moega natuke kursis olla, aga no mis sa ära teed :)
Saab põnev olema!
Juba mõnda aega tagasi tehti üleskutse sünnipäeva puhul riigile kingitus teha. Otsest kohustust kellelegi peale ei pandud ning kui oli soov kinkida, võisid ise valida, mida.
Näiteks paljud rühmad, grupid õppisid ära internetis näidatud tantsu, lisasid selle sotsiaalmeediasse ja see oli nagu kingitus nende poolt.
Veel oli võimalus enda pilt üles riputada meie pikimale õnnitluskaardile.
Minu koduküla Viimsi, aga otsustas Eestile sünnipäevaks Põhjakonna trepi kinkida.
Vaade alt. Õhtul süttivad trepi juures tuled, mis teeb selle eriti maagiliseks
Kuna Eesti sünnipäev pole enam mägede taga, hakkasin isegi mõtteid mõlgutama, et mis siis on see "Eesti asi".
Näiteks kui keegi küsiks mult, et "Kuule Triin, mis on selline Eestipärane hommikusöök?" siis ma ausalt ei oskakski täpselt vastata. Mu ema arvas, et ilmselt kaerapuder või üleüldse mingit sorti puder.
Lõuna- ja õhtusöögiks oleks ilmselt kartul kas siis hakklihakastmega või midagi taolist. Kindlasti kõrvale must leib ja klaas piima.
Kui nüüd mõelda, milline "näks või vahepala" võiks meie riiki iseloomustada, siis ilmselt kiluvõileivad. Peale veel natuke sibulat ja kellele meeldib ka keedetud muna. Paljud ei saa sellest fenomenist aru ja see teebki sellest just õige "Eesti asja".
Alkoholist kindlasti valge viin. See ei puudu vist ühegi õige eestlase pidulaualt, sünnipäevast rääkimata.
Nüüd kui tulla tagasi 24.veebruari juurde, siis mina tahan sellel päeval kindlasti taaskord paraadi vaatama minna. Korraks mõtlesin ka lipuheiskamisele, ikkagi suur ja tähtis number, aga see juba oleneb sellest, kas me Taneliga voodist püsti saame.
Kui ma muidu end väga patriootlikuks ei pea, noh sellesmõttes, et ma ei käi ja kuuluta kõigile Eesti elu-olu, vaid lihtsalt kulgen omasoodu, siis sellistel sündmustel lööb minus ikkagi see kodumaa armastus välja. Tahan sellel päeval täielikult Eesti asju teha, süüa õiget Eesti toitu, käia paraadil ning õhtul kätlemistseremooniat vaadata. Ma kuidagi tunnen, et selle olen oma riigile ikka võlgu, et sünnipäeval temale mõelda ja teha seda, mis talle omane.
Sama on näiteks Eurovisiooniga. Isegi kui meid sõidab esindama mõni minu jaoks alguses nõmedana kõlanud laul, olen ma meeletult kurb, kui näiteks finaali ei saada või olen just vastupidi rõõmus kui oleme finaalis ja saame mingeidki punkte. Sellistel hetkedel lööb minus see miski välja ja ma tegelikult pean oma kodumaad väga tähtsaks ja austan kõike ja kõiki siin. Mulle meeldib siin elada.
Palju on neid kibestunud inimesi, eriti just internetikommentaatoreid, kellel on alati oma sõna sekka öelda. Kohati hakkab nendest isegi natuke kahju, et kas tõesti pole selle ajaga muud paremat peale hakata, kui istuda internetis ja teiste elusid kommenteerida. Ju siis mitte, aga ma usun, et ka nemad, olgugi, et võibolla sisimas ja salaja, tunnevad sellistel sündmustel tegelikult meie riigi üle uhkust.
Loomulikult käib selle päevaga kaasas "pingiviinide paraad", millest räägitakse veel oma paar nädalat jutti. Kellel siis ikkagi oli kõige ilusam kleit? Kes astus ämbisse? Kes oli liiga tagasihoidlik? Sellesmõttes on meesterahvastel väga kerge. Sul on kapis olemas ülikond? Väga hea, läheb selga. Keegi ei tule ütlema, et kuuletsa.. Sa oled seda sama ülikonda juba varasemalt kandnud.
Naisterahvastel aga ei ole kuidagi sobilik sellistele suurüritustele mitu korda samasuguse kleidiga minna.
Reporter boonus teeb praegu igapäev väikese tagasivaate eelnevatele ballidele ja seal üks naisterahvas (ma kohe nime ei mäleta), ütles küll, et tema tuli sama kleidiga paari aastapärast jälle, lihtsalt tegi ta natuke ümber. Ka see on variant, aga siis peab see ümber tehtud variant ka hea välja nägema.
Ma ei ole küll kes-teab-mis-moegurmaan, aga minu jaoks kõige meeldejäävam "apsakas" kleidi osas oli siiski Kristiina Ojulandi lilla kostüüm koos võrkkinnastega. Ilmselt oli see tema "appikarje" tähelepanu järele, sest oli ta ju tol hetkel uut parteid moodustamas jne. No tähelepanu ta igaljuhul sai. Kas ka sellist, mida ta ise otsis? Sellele teab vastust vaid tema ise.
Igaljuhul ka mina naudin tegelikult seda osa, kus saab vaadata ja mõelda, et kas kleit on sobilik või mitte. Ma kujutan ette, kui palju kõik naised vaeva näevad, et leida see sobilik kleit, soeng ja meik, seega tegelikult ei tohiks keegi otseselt kellelegi halvasti öelda. Asi suuresti ju maitses.
Loomulikult kui sellisesse kohta minna, tasub ka moega natuke kursis olla, aga no mis sa ära teed :)
Saab põnev olema!
Juba mõnda aega tagasi tehti üleskutse sünnipäeva puhul riigile kingitus teha. Otsest kohustust kellelegi peale ei pandud ning kui oli soov kinkida, võisid ise valida, mida.
Näiteks paljud rühmad, grupid õppisid ära internetis näidatud tantsu, lisasid selle sotsiaalmeediasse ja see oli nagu kingitus nende poolt.
Veel oli võimalus enda pilt üles riputada meie pikimale õnnitluskaardile.
Minu koduküla Viimsi, aga otsustas Eestile sünnipäevaks Põhjakonna trepi kinkida.
Vaade trepi ülalt
*Pildid võetud googlest
Hindame seda, mis on meie ümber ning ärme riku seda alatasa jonni või negatiivse energiaga. Sellepärast tekivadki sõjad ja erimeelsused, et keegi peab end kellestki paremaks.
Nautige pidupäeva, sööge Eesti toitu, käige paraadil uhkeid masinaid vaatamas ja olge rõõmsad!
Muljetamiseni peale 24.veebruari!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment