Hei,
Peale seda, kui Tanel Soomest tagasi tuli, mõtlesime, et kuhu Eesti otsa siis nüüd sõidame. Me ei pidanud kaua mõtlema, sest arvasime mõtlemad, et parim viis puhkust veeta, on hoopis maal! Seega sõidsimegi kolmeks pikaks päevaks Allikale puhkama! Ei saanud sinna pikemaks jääda, sest 4-6.august, ehk oma puhkuse viimastel päevadel, käisime Haapsalus Augustibluusil!
Taneli vanemad olid meile broneerinud mõnusa hotellitoa otse Haapsalu kesklinnas. Nad ise ööbisid tuttavate juures korteris, mis oli kesklinnast umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, seega ka üsna lähedal.
Ilm oli muidugi selline nagu Eestilt eeldada võiks. Juba sinna sõites tuli vahelduva eduga korralikku padukat. Kohale jõudes oli mõnda aega ilus ilm, kuid kui olime esimesed paar kontserti Piiskopilinnuses ära kuulanud, algas taas hull vihmasadu.
Mina loomulikult olin riidest tossude ja nahkjakiga (loe: kõik vihmariided olid hotellitoas), Tanelil olid jalas uued linnapealt ostetud slip-id (me unustasime kõik õhemad jalanõud kaasa ja tal olid vaid kingad, aga surfipükstega neid hästi jalga ei pane, seega tegime talle ühe kiire ostu nurgapealsest jalanõu poest. Hea hinnaga isegi, vist oli 13€?)
Taneli emal olid kotis vihmakeebid, kuid täpselt 1 oli puudu. Mina ja T siis lahkesti jagasime, kuid sellegipoolest said minu teksad põlvest saati märjaks. Tal polnud häda midagi, sest tennised võttis ära ja jalas olid ju nagunii surfipüksid.
Peale kontserte käisime söömas ja edasi suundusime kõik korraks kodudesse. Pidime kohtuma jälle Piiskopilinnuses.
Tegime väikese lebotamise pausi ja mõne ajapärast käisime Taneliga poes. Sealt tagasi tulles saime ta isalt kõne, et midagi on juhtunud laulja Ivan Denisenkoga ja tekkinud on väike paus. Kohale oli sõitnud kiirabi ja me viisime ruttu asjad koju ära, et täpsemalt teada saada, mis juhtus.
Teel Piiskopilinnusesse nägime endast reanimobiili mööda sõitmas ja teadsime, et asi on halb.
Üks Taneli peretuttav oli asja ise pealt näinud ja ütles, et kui Ivan oli saanud pool tundi esineda, siis järsku lõppes laulmine, pillimäng muutus kahtlaseks ja siis ta kukkus selili maha.
Õhtujuht Jan Uuspõld jooksis lavale ja küsis, kas keegi on arst. Toimunud oli südame seiskumine.
Laulja viidi kiiresti Tallinna haiglasse, kuid järgmisel päeval selgus uudistest, et kahjuks juhtus kõige hullem. Ta oli meie seast lahkunud. Muidugi tema jaoks ilmselt parim viis selleks. Läks ta ju tehes seda, mida ise kõige rohkem armastab! Tegelikult oli tegu terviserikkega, kuna tal on üks omapärane haigus. Keda rohkem huvitab, võib tema nime guugeldada, saate rohkem selgust.
Seoses selle kurva sündmusega peatusid kuskil tunniks ajaks kõik kontserdid pealaval. Peale seda otsustati siiski jätkata ja lavale tuli The Ride (FRA), peale keda tuli Lachy Doley (AUS) ning neile järgnesid Robert ja Ivo Linna "Teine väike, teine suur" (EST).
Vot see viimane oli küll üks vahva duo! Ivo lasi küll pojal veidi rohkem laulda, kuid sellegipoolest. Kontserdi lõpus ütles Iff mikrofoni, et "aitäh poeg, et kampa võtsid!" No niii armas ju!
Viimasena astus laupäeval pealaval üles Eric Gales (USA), keda peetakse tänapäeva Jimi Hendrix'iks. Ta käsitleb kitarri sama osavalt ning teeb kõike nii hingestatult.
Huvitav fakt tema kohta on see, et ta on tegelikult vasaku käeline, aga mängib kitarri parema käega ja teate - tema kitarril on keeled tagurpidi. Madalad keeled all ja kõrged üleval. Seda sellepärast, et kui ta väiksena hakkas pilli õppima, tundus talle niipidi mängimine mugavam, seega ta lihtsalt keeras pilli teist pidi.
Peale teda suundusime jälle Kuursaali, kus seekord esines Jaan Pehk ehk Orelipoiss (EST).
Seoses päevaste sündmustega lükkus ka tema kontsert veidi edasi ja algas kella ühe asemel hoopis vist 1:30.
No ta on ikka üks armas kuju.
Alguses mängis kitarri ja laulis paar lugu, siis aga pani arvutist fono mängima, tõusis püsti, seisis viksilt ja viisakalt ja laulis. Issand ma tahtsin lihtsalt minna ja talle kalli teha. Tundus kuidagi nii nukker ja samas rõõmus seal.
Viimasel päeval, ehk pühapäeval oli ainult kaks esinejat. Me otsustasime, et läheme kuulame Villa & Restoran Soffa's Carlos Ukareda & Andres Estna (EST) esinemist.
Olen Carlose laule netist paar korda kuulanud ja peaks ütlema, et täitsa andekas kuju. Muidugi selleks päevaks oli tal hääl väidetavalt üsna ära, sest elas eelmisel õhtul olnud Eric Gales'i kontserdile kaasa, aga sellegipoolest sai esinemine kenasti tehtud.
Peale seda suundusime tagasi koju.
Oli üks igati meeldejääv festival, kuhu tasub järgmine aasta uuesti minna.
Üks üritus, kus ma tahaks kindlasti kunagi ära käia on Intsikurmu, aga see oli seekord Augustibluusiga samal ajal nagu ka Weekend. Ilmselt sama on ka järgmine aasta, seega tuleb valida :)
Praegu kõik!
Kallid-paid,
T.
Peale seda, kui Tanel Soomest tagasi tuli, mõtlesime, et kuhu Eesti otsa siis nüüd sõidame. Me ei pidanud kaua mõtlema, sest arvasime mõtlemad, et parim viis puhkust veeta, on hoopis maal! Seega sõidsimegi kolmeks pikaks päevaks Allikale puhkama! Ei saanud sinna pikemaks jääda, sest 4-6.august, ehk oma puhkuse viimastel päevadel, käisime Haapsalus Augustibluusil!
Taneli vanemad olid meile broneerinud mõnusa hotellitoa otse Haapsalu kesklinnas. Nad ise ööbisid tuttavate juures korteris, mis oli kesklinnast umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, seega ka üsna lähedal.
Ilm oli muidugi selline nagu Eestilt eeldada võiks. Juba sinna sõites tuli vahelduva eduga korralikku padukat. Kohale jõudes oli mõnda aega ilus ilm, kuid kui olime esimesed paar kontserti Piiskopilinnuses ära kuulanud, algas taas hull vihmasadu.
Mina loomulikult olin riidest tossude ja nahkjakiga (loe: kõik vihmariided olid hotellitoas), Tanelil olid jalas uued linnapealt ostetud slip-id (me unustasime kõik õhemad jalanõud kaasa ja tal olid vaid kingad, aga surfipükstega neid hästi jalga ei pane, seega tegime talle ühe kiire ostu nurgapealsest jalanõu poest. Hea hinnaga isegi, vist oli 13€?)
Taneli emal olid kotis vihmakeebid, kuid täpselt 1 oli puudu. Mina ja T siis lahkesti jagasime, kuid sellegipoolest said minu teksad põlvest saati märjaks. Tal polnud häda midagi, sest tennised võttis ära ja jalas olid ju nagunii surfipüksid.
Nii me seal vihmakeebi all konutasime
Hiljem selgus, et infotelgis jagati tasuta keepe. Ma jooksin kohe sinna, kuid selleks hetkeks olid need muidugi otsa saanud.
Meie õnneks nägime me ühte "õnneratta" telki. Seal tegutisesid "paf" firma tüdrukud. Läksime siis Taneliga uurima, et kas see asi on tasuline ja mida sealt ka võita saab. Selgus, et täitsa tasuta ja iga loos võidab!
Mis siis ikka - võtsime sappa ja asusime keerutama. Lõpuks lõppes asi nii, et keerutasime sellel õhtul mingi 5x ja järgmisel päeval veel paar korda. Õnneks ei olnud me ainsad hullud seal. Me jätsime vähemalt keerutamiste vahele paar pausi sisse, osad seal tegid nii, et keerutasid ära ja läksid kohe jälle sabasse.
Mida me siis võitsime? Enamasti olid võitudeks erinevad T-särgid, mida me saime kahepeale vist 5tükki. (mina andsin ühe oma võidetud pluusi Tanelile). Mina sain lisaks ühe kleidi, värvilt on ilus helesinine, aga materjal on täpselt selline nagu oleks tolmulapp, aga seljas õnneks mugav ja kodus kanda, miks ka mitte? Maas püherdamine on sel juhul ju õigustatud?
Lisaks sain endale ilusad halli värvi haaremi-püksid ja Tanel keerutas minu jaoks välja vahva kaabu, mis kahjuks on mulle natuke suur, aga mis siis!
Tanel sai endale 3 T-särki ja ühed ülilahedad halli värvi lühikesed püksid (dressipükste materjal). Vist kõik?
Ja MEIE ÕNNEKS sattusime me sinna putkasse just sellisel ajal, et me saime teada, et nad annavad TASUTA vihmakeepe ära!!!! No siis me võtsime mõlemad endale ühe keebi ja kaks igaksjuhuks varuks! Sellega läks küll õnneks!
Aaaa.. ja lisaks sain ma kõrvatropid. Mitte küll sealt putkast, neid jaotati niisama platsil. Tegelikult olid mõeldud vist väikestele lastele, aga kuna minu nina ees just ühele emale neid anti ja ma jäin lolli näoga passima, et mis asja ta seal jagab, andis ta vist lihtsalt viisakusest mulle ka ühed :D win!
Käisime siis vahepeal kontserti ajal pehmet jäätist ostmas ja elekter läks ära! Plaanisime juba loobuda, aga õnneks ta tuli ikka tagasi. Sellesmõttes läks hästi, et lavale jäi elekter alles ja kontserti katki jätma ei pidanud.
Keda me siis kõiki kuulamas käisime?
Esimene õhtu kuulasime pealaval: Nathan James and the Jumping Cats (USA/RUS), Tanel Padar Blues Band (EST), Duke Robillard (USA)
Peale seda suundusime Kuursaali, kus esines Jarek Kasar. Meie Taneliga käisime enne tema kontserti kodust läbi, sest mina olin täiesti läbi vettinud sellest vihmast. Kuursaali jõudes nägime, et teised on ilusti laua saanud ning jäime kontserdi ootele. Rahvast tuli üsna palju ja muidugi hakkas mingi purjus mees minu tooli otsas elama. Tanel ütles talle korra, et hoia eemale, tema isa ütles korra, et ärge tekitage probleeme ja isegi mina ütlesin, et palun kas te saate eemale hoida. Miski ei töödanud. Lõpuks vahetasime Taneli isaga kohad ja peale seda kadus see mees ka nagu naksti, aga siis hakkas mingi naine Taneli seljas elama. Ma konkreetselt ei tea kaua ta seal jändas, aga ka see naine lahkus lõpuks.
Kontsert ise oli väääga lahe ja Jarek räägib alati toredaid lugusi juurde! Olenemata hilisest kellaajast (ta alustas kell 1:00), suutis ta toreda kontserdi anda!
Järgmine päev sõime hommikust tuttavate juures korteris ja peale seda otsustasime, et läheme raudteejaama. Seal kuulasime ära kaks bändi: Tiny Legs Tim (BEL), Micke Björklöp & Ville Leppanen (FIN).
Meie Taneliga jõudsime sinna varem, sest olime käinud mulle jalanõusi otsimas, juhuks kui jälle sadama hakkab. Sest minu "vahetustennised" said eelmine õhtu peale Kasari kontserti taas märjaks, sest tuli padukas, aga ma olin unustanud, et nende jalanõude põhjad on katki....Jalanõusi ei leidnud. Võtsime suuna rongijaama ja saime teises reas kohad. Kui teised ka tulid, otsustasin, et okei. Siin on kohe kõrval mingi rimi. Ma ostan sealt kasvõi mingid crocsid.
Tanel tuli minuga kaasa, kuid ei olnud seal poes mitte ühtegi jalanõupaari. Isegi corcse mitte! Saate aru jah!
Mõtlesin juba, et ah okei, loodame, et täna siis ei saja (sest vahetustennised olid läbimärjad).
Siiski, siiski. Meile jäi teepeale üks kasutatud riiete pood ja me mõtlesime, et ah, vaatame korra sisse, ega see ei tapa ja kujutate ette. Ma leidsin sealt endale crocsid. Äärmiselt piinlikud muidugi. Sellised roosad, millel küljes suured bling-blingid.
Aga ma mõtlesin, et olgu peale Triin. Need piinlikud jalanõud on Su VIIMANE võimalus hetkel! Kui hakkab sadama, siis paned jalga, kui ei, siis no seda parem. Sa ei pea neid jalga panema!
Tanel ütles ka kõrval, et suva võta ära.
Tagasi jõudsime niimoodi, et kontserdi alguseni oli veel lausa 10minutit!
Minu printsessicrocsid, millega Tanel lubas mul veel healjuhul ainult maal ringi käia
Aga kujutate ette - õhtul hakkaski jälle kallama ning sain oma uhked crocsid ikkagi pealava artiste vaadates jalga tõmmata!
Esimene esineja oli täitsa üksi, oma kitarriga. Mulle meenutas veidi oma olekult, stiililt ja välimuselt Hendrik Sal-Sallerit. Ta tegi samuti väga head mussi ja kaasas publikut. Kordagi ei tekkinud tunnet, et aaah kaua ta veel esineb.
Teisest bändist ma alguses ei eeldanud väga midagi. Tulid lavale, üks oli natuke paksukene oma leopardi pluusis ja kingades ja teisel oli vedurijuhi müts peas ja mingi vest. Mõtlesin korra, et ei tea kas sealt ka midagi head tuleb, aga vot, tuli välja, et väga-väga lahedad sellid ja tohutu energiaga.
Peale kontserte käisime söömas ja edasi suundusime kõik korraks kodudesse. Pidime kohtuma jälle Piiskopilinnuses.
Tegime väikese lebotamise pausi ja mõne ajapärast käisime Taneliga poes. Sealt tagasi tulles saime ta isalt kõne, et midagi on juhtunud laulja Ivan Denisenkoga ja tekkinud on väike paus. Kohale oli sõitnud kiirabi ja me viisime ruttu asjad koju ära, et täpsemalt teada saada, mis juhtus.
Teel Piiskopilinnusesse nägime endast reanimobiili mööda sõitmas ja teadsime, et asi on halb.
Üks Taneli peretuttav oli asja ise pealt näinud ja ütles, et kui Ivan oli saanud pool tundi esineda, siis järsku lõppes laulmine, pillimäng muutus kahtlaseks ja siis ta kukkus selili maha.
Õhtujuht Jan Uuspõld jooksis lavale ja küsis, kas keegi on arst. Toimunud oli südame seiskumine.
Laulja viidi kiiresti Tallinna haiglasse, kuid järgmisel päeval selgus uudistest, et kahjuks juhtus kõige hullem. Ta oli meie seast lahkunud. Muidugi tema jaoks ilmselt parim viis selleks. Läks ta ju tehes seda, mida ise kõige rohkem armastab! Tegelikult oli tegu terviserikkega, kuna tal on üks omapärane haigus. Keda rohkem huvitab, võib tema nime guugeldada, saate rohkem selgust.
Seoses selle kurva sündmusega peatusid kuskil tunniks ajaks kõik kontserdid pealaval. Peale seda otsustati siiski jätkata ja lavale tuli The Ride (FRA), peale keda tuli Lachy Doley (AUS) ning neile järgnesid Robert ja Ivo Linna "Teine väike, teine suur" (EST).
Vot see viimane oli küll üks vahva duo! Ivo lasi küll pojal veidi rohkem laulda, kuid sellegipoolest. Kontserdi lõpus ütles Iff mikrofoni, et "aitäh poeg, et kampa võtsid!" No niii armas ju!
Viimasena astus laupäeval pealaval üles Eric Gales (USA), keda peetakse tänapäeva Jimi Hendrix'iks. Ta käsitleb kitarri sama osavalt ning teeb kõike nii hingestatult.
Huvitav fakt tema kohta on see, et ta on tegelikult vasaku käeline, aga mängib kitarri parema käega ja teate - tema kitarril on keeled tagurpidi. Madalad keeled all ja kõrged üleval. Seda sellepärast, et kui ta väiksena hakkas pilli õppima, tundus talle niipidi mängimine mugavam, seega ta lihtsalt keeras pilli teist pidi.
Peale teda suundusime jälle Kuursaali, kus seekord esines Jaan Pehk ehk Orelipoiss (EST).
Seoses päevaste sündmustega lükkus ka tema kontsert veidi edasi ja algas kella ühe asemel hoopis vist 1:30.
No ta on ikka üks armas kuju.
Alguses mängis kitarri ja laulis paar lugu, siis aga pani arvutist fono mängima, tõusis püsti, seisis viksilt ja viisakalt ja laulis. Issand ma tahtsin lihtsalt minna ja talle kalli teha. Tundus kuidagi nii nukker ja samas rõõmus seal.
Viimasel päeval, ehk pühapäeval oli ainult kaks esinejat. Me otsustasime, et läheme kuulame Villa & Restoran Soffa's Carlos Ukareda & Andres Estna (EST) esinemist.
Olen Carlose laule netist paar korda kuulanud ja peaks ütlema, et täitsa andekas kuju. Muidugi selleks päevaks oli tal hääl väidetavalt üsna ära, sest elas eelmisel õhtul olnud Eric Gales'i kontserdile kaasa, aga sellegipoolest sai esinemine kenasti tehtud.
Peale seda suundusime tagasi koju.
Oli üks igati meeldejääv festival, kuhu tasub järgmine aasta uuesti minna.
Üks üritus, kus ma tahaks kindlasti kunagi ära käia on Intsikurmu, aga see oli seekord Augustibluusiga samal ajal nagu ka Weekend. Ilmselt sama on ka järgmine aasta, seega tuleb valida :)
Praegu kõik!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment