Hei,
Mõnda aega tagasi oli mu elus periood, kus ma külastasin oma perearsti päris tihedalt. Osalt oli see seotud vanade traumade uuesti esile tulemisega, teisalt aga olid probleemid üsna tavapärased.
Usun, et kõigil on elus olnud aegu, kus neil valutab kas siis kõht või pea lausa mitu päeva järjest ja üsna kurjakuulutavalt. Mind viis sealt tee arsti juurde ja kuna minu perearst on väga lahke ja tore inimene, siis ta ei saada sind kunagi tühjade kätega koju, vaid püüab ikkagi kuidagi aidata ja vajadusel suunab eriarsti juurde. Tookord mul kahtlustati, et munasarjad, aga tundub, et nii asi õnneks siiski polnud.
Siis käisin ma arstil, sest mul on juba aastaid olnud jalalabal asuv kederkont niiöelda suur ja paisunud. Teise jala omast umbes 2x suurem. Ma tean, et see tekkis sinna siis, kui ma tantsutrennis jalga välja väänasin. Mul oli väiksemana nii, et umbes üle trenni ma väänasin jalga välja, ma ei teagi millest see tingitud oli, aga see kestis vaid mingit aega ja peale seda perioodi pole sellist asja mul peaaegu, et esinenudki. Igatahes ma läksin arstile, sest see hakkas valu tegema ja tahtsin teada, kas selline asi on ikkagi normaalne ja ehk annab midagi selles osas teha.
Mulle tehti röntgen, aga kuna mul oli põlve all ka miski veider muna, mida katsudes oli põrguvalu ja mille tõttu ma juba aastaid ei olnud näiteks põlvitanud, tehti sama soojaga ka sellest röntgen.
Mis ma siis teada sain? Selgus, et jalalabal olevad sidemed on mul sellest pidevast väljaväänamisest täitsa välja veninud ja katki ning lihtsalt selle teadmisega tuleb elada, antud hetkel midagi teha ei saa ja seetõttu ka aeg-ajalt jalg endast tunda annab. Nüüd põlve all olev mügarik oli tekkinud sellest, et mul oli jalast luukild lahti tulnud, mis seal nüüd oma elu elas ja haiget tegi. Lahendus - operatsioon.. Perearst saatis mind vastava spetsialisti juurde ja operatsioon tuli. Toimus see juba 2015.aasta septembri lõpus, magdaleena haiglas.
Hommikul pidin üsna vara, vist kell 8 kohal olema. Tanel viis mu sinna. Lisaks minule, oli samal päeval tulnud ka hulk teisi patsiente, kes käega, kes jalaga, kes millegi muuga. Alguses kõik istusime ja ootasime. Seejärel sain täitmiseks mingid paberid ja õde viis mu palatisse number 5. Sain selga selle kauni haiglakitli, aga minu oma oli miski imelik, sellel oli vääga sügav dekoltee ja teatavasti tuleb operatsiooni ajaks rinnahoidja ära võtta, osaliselt enda mugavuse pärast, osaliselt on see vajalik, seega oli veidike ebamugav. Tulla tuli loomulikult söömata-joomata ja "puhtana" ehk siis oligi kirjas, et tuleb kas siis sama päeva hommikul või eelmise päeva õhtul dušši all käia. Lisaks pidin ma kaasa võtma kargud, kuna seekord ma ei jäänud haiglasse ööseks.
Palatis sain mõnda aega oodata ja siis saabus kirurg, kellega paar sõna vahetasime ja kes tegi paremale, ehk opereeritavale jalale, X-peale. See oli päris naljakas. Nii ma seal istusin, jalal markerist markeering. Veidi aega peale kirurgi lahkumist, tuli anestesioloog, kes uuris, millist narkoosi ma soovin. Ütles ka,et kui valin üldnarkoosi, siis ma õhtul koju ei saa, sest taastumine võtab aega ja neil on vaja mind jälgida. Kuna ma olin plaaninud siiski kojuminekut, otsustasingi kohaliku tuimestuse kasuks ja vot see oli veider. Ma olin vist üks esimestest, kes operatsioonile viidi. Ma olin just tol hetkel vetsus, kui mulle "järele tuldi". Kui mandlioperatsiooniga ma sain opitoani väikese sõidu, siis seekord pidin ise kaasa kõmpima. Jõudsime siis sinna, pistsin sussid voodi madratsi alla ja istusin voodile oma korda ootama. Ühel hetkel mind kutsutigi tuppa. Viskasin sinna voodile pikali. Ahaa, muide, enne anestesioloog oli mult küsinud, kas ma soovin rahustit... tookord ütlesin ei, kuid seal opilaual mõtlesin, et no miks ma ometi ei tahtnud.... Õde võttis mu käe ja süstis sinna minu meelest seda tuimestit ehk narkoosi, mille peale ma hakkasin nutma!!! Täiesti suva kohapealt, mul ei olnud ei valus ei hirmus ei midagi, lihtsalt pisarad voolasid. Õde küsis ka, et on sul kõik ikka korras, tahad vett või midagi ja ma vastasin, et jah, ma ei tea isegi miks ma nutan. Ta ütles, et see on normaalne nähtus, sest see kohalik tuimestus mõjub inimestele erinevalt. Minule näe niimoodi. Lasime sellel veidi aega mõjuda, samal ajal värvis õde mu jala orantžiks ning minu ja jala vahele pandi see sein vms,et ma otseselt ei näeks mis toimub. Küllaga oli mul võimalus kogu tegevust jälgida ekraanilt, ehk ma sain teada, mis seal jala sees kõik on. See oli jällegi teistmoodi huvitav kogemus. Kirurg oli nii sõbralik ja rääkis pidevalt kaasa, et näe siin on niimoodi ja näe siin ongi see killuke jnejne. Pluss õed uurisid pidevalt, et kuidas mul on. Ei tekkinud kordagi hirmu või sellist tunnet, et isssand jumal, mis nüüd on, tahaks et see läbi oleks. Ei. See oli pigem positiivne kogemus, sest kõik olid minuga väga arvestavad ja lahked.
Operatsioon toimus laseriga, ehk siis mul on jalal nagu kaks kuulihaava haha. Nüüd kui sellest tuimestusest rääkida..... siis oh issand.... Operatsioon kestis vist kuskil pool tundi kui ma õigesti mäletan, nüüd kes on üldnarkoosis olnud, teab, et üles ärgates hakkab tohutult külm ja sa hakkad vappuma, see küll lõppeb mingi aja möödudes, kuid sa ei saa seda ise kontrollida. Nüüd kohaliku tuimestusega on sama asi, ainult selle erinevusega, et vappumise lõppedes, sa ei saa endiselt seda kehaosa liigutada, mida tuimestati.
Õed tõstsid mind opilaualt palativoodisse ja sõidutasid tuppa. Arst pani mulle külmakoti jalale ja ütles ka, et kui tuimestus ükshetk mööda läheb, tuleb tugev valu. Mulle pandi tilgutiga valuvaigisti ka jooksma.
Mõnda aega tagasi oli mu elus periood, kus ma külastasin oma perearsti päris tihedalt. Osalt oli see seotud vanade traumade uuesti esile tulemisega, teisalt aga olid probleemid üsna tavapärased.
Usun, et kõigil on elus olnud aegu, kus neil valutab kas siis kõht või pea lausa mitu päeva järjest ja üsna kurjakuulutavalt. Mind viis sealt tee arsti juurde ja kuna minu perearst on väga lahke ja tore inimene, siis ta ei saada sind kunagi tühjade kätega koju, vaid püüab ikkagi kuidagi aidata ja vajadusel suunab eriarsti juurde. Tookord mul kahtlustati, et munasarjad, aga tundub, et nii asi õnneks siiski polnud.
Siis käisin ma arstil, sest mul on juba aastaid olnud jalalabal asuv kederkont niiöelda suur ja paisunud. Teise jala omast umbes 2x suurem. Ma tean, et see tekkis sinna siis, kui ma tantsutrennis jalga välja väänasin. Mul oli väiksemana nii, et umbes üle trenni ma väänasin jalga välja, ma ei teagi millest see tingitud oli, aga see kestis vaid mingit aega ja peale seda perioodi pole sellist asja mul peaaegu, et esinenudki. Igatahes ma läksin arstile, sest see hakkas valu tegema ja tahtsin teada, kas selline asi on ikkagi normaalne ja ehk annab midagi selles osas teha.
Mulle tehti röntgen, aga kuna mul oli põlve all ka miski veider muna, mida katsudes oli põrguvalu ja mille tõttu ma juba aastaid ei olnud näiteks põlvitanud, tehti sama soojaga ka sellest röntgen.
Mis ma siis teada sain? Selgus, et jalalabal olevad sidemed on mul sellest pidevast väljaväänamisest täitsa välja veninud ja katki ning lihtsalt selle teadmisega tuleb elada, antud hetkel midagi teha ei saa ja seetõttu ka aeg-ajalt jalg endast tunda annab. Nüüd põlve all olev mügarik oli tekkinud sellest, et mul oli jalast luukild lahti tulnud, mis seal nüüd oma elu elas ja haiget tegi. Lahendus - operatsioon.. Perearst saatis mind vastava spetsialisti juurde ja operatsioon tuli. Toimus see juba 2015.aasta septembri lõpus, magdaleena haiglas.
Hommikul pidin üsna vara, vist kell 8 kohal olema. Tanel viis mu sinna. Lisaks minule, oli samal päeval tulnud ka hulk teisi patsiente, kes käega, kes jalaga, kes millegi muuga. Alguses kõik istusime ja ootasime. Seejärel sain täitmiseks mingid paberid ja õde viis mu palatisse number 5. Sain selga selle kauni haiglakitli, aga minu oma oli miski imelik, sellel oli vääga sügav dekoltee ja teatavasti tuleb operatsiooni ajaks rinnahoidja ära võtta, osaliselt enda mugavuse pärast, osaliselt on see vajalik, seega oli veidike ebamugav. Tulla tuli loomulikult söömata-joomata ja "puhtana" ehk siis oligi kirjas, et tuleb kas siis sama päeva hommikul või eelmise päeva õhtul dušši all käia. Lisaks pidin ma kaasa võtma kargud, kuna seekord ma ei jäänud haiglasse ööseks.
Palatis sain mõnda aega oodata ja siis saabus kirurg, kellega paar sõna vahetasime ja kes tegi paremale, ehk opereeritavale jalale, X-peale. See oli päris naljakas. Nii ma seal istusin, jalal markerist markeering. Veidi aega peale kirurgi lahkumist, tuli anestesioloog, kes uuris, millist narkoosi ma soovin. Ütles ka,et kui valin üldnarkoosi, siis ma õhtul koju ei saa, sest taastumine võtab aega ja neil on vaja mind jälgida. Kuna ma olin plaaninud siiski kojuminekut, otsustasingi kohaliku tuimestuse kasuks ja vot see oli veider. Ma olin vist üks esimestest, kes operatsioonile viidi. Ma olin just tol hetkel vetsus, kui mulle "järele tuldi". Kui mandlioperatsiooniga ma sain opitoani väikese sõidu, siis seekord pidin ise kaasa kõmpima. Jõudsime siis sinna, pistsin sussid voodi madratsi alla ja istusin voodile oma korda ootama. Ühel hetkel mind kutsutigi tuppa. Viskasin sinna voodile pikali. Ahaa, muide, enne anestesioloog oli mult küsinud, kas ma soovin rahustit... tookord ütlesin ei, kuid seal opilaual mõtlesin, et no miks ma ometi ei tahtnud.... Õde võttis mu käe ja süstis sinna minu meelest seda tuimestit ehk narkoosi, mille peale ma hakkasin nutma!!! Täiesti suva kohapealt, mul ei olnud ei valus ei hirmus ei midagi, lihtsalt pisarad voolasid. Õde küsis ka, et on sul kõik ikka korras, tahad vett või midagi ja ma vastasin, et jah, ma ei tea isegi miks ma nutan. Ta ütles, et see on normaalne nähtus, sest see kohalik tuimestus mõjub inimestele erinevalt. Minule näe niimoodi. Lasime sellel veidi aega mõjuda, samal ajal värvis õde mu jala orantžiks ning minu ja jala vahele pandi see sein vms,et ma otseselt ei näeks mis toimub. Küllaga oli mul võimalus kogu tegevust jälgida ekraanilt, ehk ma sain teada, mis seal jala sees kõik on. See oli jällegi teistmoodi huvitav kogemus. Kirurg oli nii sõbralik ja rääkis pidevalt kaasa, et näe siin on niimoodi ja näe siin ongi see killuke jnejne. Pluss õed uurisid pidevalt, et kuidas mul on. Ei tekkinud kordagi hirmu või sellist tunnet, et isssand jumal, mis nüüd on, tahaks et see läbi oleks. Ei. See oli pigem positiivne kogemus, sest kõik olid minuga väga arvestavad ja lahked.
Operatsioon toimus laseriga, ehk siis mul on jalal nagu kaks kuulihaava haha. Nüüd kui sellest tuimestusest rääkida..... siis oh issand.... Operatsioon kestis vist kuskil pool tundi kui ma õigesti mäletan, nüüd kes on üldnarkoosis olnud, teab, et üles ärgates hakkab tohutult külm ja sa hakkad vappuma, see küll lõppeb mingi aja möödudes, kuid sa ei saa seda ise kontrollida. Nüüd kohaliku tuimestusega on sama asi, ainult selle erinevusega, et vappumise lõppedes, sa ei saa endiselt seda kehaosa liigutada, mida tuimestati.
Õed tõstsid mind opilaualt palativoodisse ja sõidutasid tuppa. Arst pani mulle külmakoti jalale ja ütles ka, et kui tuimestus ükshetk mööda läheb, tuleb tugev valu. Mulle pandi tilgutiga valuvaigisti ka jooksma.
Nüüd palatisse jõudes, ütles õde, et tuimestuse mõju kestab veel mõned tunnid. Oh joy, mõtlesin mina. Õnneks püsti mul polnud nagunii vaja tõusta, sest söönud-joonud polnud. Ebamugavaks tegi kogu asja see, et ma sain ju vaid ühes asendis olla. Jalgades oli selline tunne nagu siis, kui jalg ära sureb... Hakkavad "sipelgad" mööda jalga jooksma. Vot selline tunne, üsnagi ebamugav. Tuimestuse mõju kadus piirkonniti. Algas ülevalt ja lõppes kandades, no see oli vastik, kannad olid justkui rasked ja liigutades läks hullemaks :D
Mõne ajapärast tuli füsioterapeut, kes andis mulle kodus tegemiseks harjutusi ja rääkis, kuidas karkudega õige liikuda on. Ta on ilmselt sellega harjunud, aga endal oli küll selline tunne, et vahid seal nagu töllakas, noogutad, aga midagi kaasa teha ei saa.
Kuna kirurgil oli päev operatsioone täis, siis õde käis vahepeal ütlemas, et nii kui tal paus tekib, ta tuleb minu juures läbi ja vaatab, kuidas mul on. Üks väike hetk tekkiski, ta käis läbi ja ütles, et kirjutab mind õhtupoole haiglast välja, noh siis kui kõik opid läbi. Vaatasin palatis veidi telekat. Aa, kui ma sinna jõudsin, siis vahepeal oli mulle palatikaaslane toodud, kes ootas õla operatsiooni.
Kirjutasin vahepeal Tanelile, et mul on kõht jube tühi, aga mul polnud miskit kaasas ja ega seal pikali asendis just superfun süüa ka ei oleks, kuid ta üllatas mind. Tal sai tööpäev läbi ja ta tuli mäki einega mulle sinna. Istus voodiäärele ja pistsime kahekesi friikaid ja burgerit.
Aeg aina läks ja kirurgi ei kusagil... Tanel käis vahepeal uurimas, et ega mind unustatud pole, pidin ju õhtul koju saama, seepärast ka kohaliku tuimestuse valisin.
Minu palatikaaslane oli viimane, kes toopäev operatsioonile viidi ja temaga läks neil seal veidi kauem. Nii juhtuski, et kell oli juba 21, kui ta palatisse toodi. Õed tegelesid temaga, panid tekke peale, sest ta oli üldnarkoosis olnud ja ilmselgelt oli tal külm. Tema pere samamoodi muretses ja vahetult enne kui ta toodi, oli ta telefon umbes 10x helisenud. Nüüd vastas ta sellele ja õde võttis tal selle käest ja ütles, et helistavad tagasi, sest sel naisel ei tulnud rääkimine selle vappumise tõttu eriti välja.
Kuna kirurg sinna tuli, siis küsisin kohe,et mind ka välja kirjutataks. Nii ta tegi. Ma olin end vahepeal Taneli abiga juba riidesse pannud, seega saimegi kohe minema hakata. Tatsusin oma karkudega üli aeglaselt lifti poole. Kuna liftid olid suletud, pani õde meile kaardiga selle tööle ja me sõitsime alla. Tanel oli oma jope garderoobi jätnud (ta ju ka ei teadnud, et me seal nii kaua oleme) ja ka see oli suletud. Tema jope oli lihtsalt pingi peale tõstetud. Nüüd juhtus nii, et me läksime välja sealt, kust sissegi, aga ka see oli lukustatud. Pidin oma karkudega kaks treppi alla kõndima ja seal oli mingi väljapääs.
Autosõit oli piin... Jalga ei saanud ju absoluutselt kõverdada ja iga väiksemgi auk teepeal andis endast hullusti märku. Koju jõudes viskasin voodile pikali ja vaatasime Tannuga veidi telekat.
Nii möödusid minu järgnevad 3 nädalat. Lamasin SELILI voodil, vahepeal sõin-jõin ja vaatasin telekat/olin arvutis. See oli tohutu õnn kui ma sain voodist püsti, et nt vetsu minna. Kaua ei kannatanud püsti seista, sest haav oli värske. Nad otsustasid, et ei pane mulle kipsi, seega alguses ei saanud ma iseseisvalt voodile tagasi, kuna ma ei jaksanud oma jalga tõsta, a siis leidsin nipi. Panin vasaku jala parema alla ja tõukasin sellega jalad voodile :D vot kus meistrimees.
Iga päev tegin hoolega harjutusi ja nii suur rõõm oli sellest, kui sain jalga kasvõi veidikenegi kõverdada.
Operatsiooniõhtul kodus Vist umbes kaks nädalat peale oppi
Aga miks ma pealkirja kirjutasin "seesmiselt vana" oli seetõttu,et mul oli kunagi kaelaga trauma. Ma tegelesin ratsutamisega, kuid ühel korral kukkusin hobusega ja mul läks kaelalüli paigast ning tekkisid tasakaaluhäired jne. Kael hakkas hullult valu tegema ja arstil juures selgus, et mul kaelas kõhred kuluvad, on veidi põletikuline, liiga sirge kael ning artrioos. Millepeale ta siis ütles, et "nii noorel inimesel ei tohiks sellist haigust olla" selgitas siis kohe,et noh trauma tagajärjel võib tekkida.. sellest järeldangi, et olen vist seesmiselt.... VANUR!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment