Nõrganärvilistel mitte lugeda! Võib sisaldada ebameeldivaid tekstilõike!
Lugu lihtne... kuna mul on väidetavalt väike suu ja tarkushambad sinna ära ei mahu, on nad poole aastase vahega kõik juttipidi välja tõmmatud ehk lühidalt on kogu mu tarkus läinud. (Loodan, et mitte täielikult siiski heh). Nädalake tagasi tõmmati, ei, õigemini LÕIGATI viimane alumine tarkusehammas välja.
Miks just poole aastase vahega?
Seda seetõttu, et kui mul esimene tarkusehammas kasvama hakkas, siis mingi ajapärast hakkas ta tegema jubedat valu, ei saanud enam suud korralikult avada ja sööminegi oli kergelt ebameeldiv. Kohe kui mu vanaema sellest kuulis, helistas ta oma hambaarstile Dr. Viikmann'ile, kes sai mind juba järgmisel päeval vastu võtta, et hammas üle vaadata. Ta töötab DentalArt Hambakliinikus ja ma tohutult soovitan teda. Väga sõbralik inimene ja oma tööd teeb suure kohustetundega ja väga-väga hästi! Minul pole temale ühtegi pretensiooni, ainult kiidusõnad ja suur-suur tänu!
Visiidil tuligi välja, et kuna mu suu on pisike, siis tarkusehambale ruumi ei ole ja sattusin lausa nii õigel ajal, et kui ma oleks mõne päeva-nädala veel oodanud, oleks hammas hakanud mu hambumust sassi lööma. Vot siis... Igatahes saime selle kätte ja Dr. Viikmann vaatas röntgenit ja pani mulle kohe poole aasta pärast uue aja, järgmise hamba jaoks. Ta ütles, et just selles vahemikus peaks hammas hakkama kasvama ja ka endast märku andma, siis ongi kõige õigem aeg ta välja tõmmata (juhul kui on sama mure mis mul, et hakkab hambumust segama).
Ülemised kaks läksid väga libedalt. Tuimestus sees, 15 minutit ootamist, et see mõjuma hakkaks, tangid taha ja lupsti hammas käes. Muidugi mõlemad ülemised olid selle poole aasta sees jõudnud veidike kasvada ja igemest juba pea välja pista.
Vasakpoolne alumine läks ka enam-vähem hästi... Alumiste hammaste eemaldus oli sellesmõttes ebameeldivam, et ige tuli kergelt katki lõigata. Sinna sain ka õmbluse ning nädalapärast kontrollis võeti niidid välja ja kõik oli hästi.
Nüüd kui ma nädal aega tagasi käisin parema hambaga seal, siis ohsa pühade vägi... Ma olen alati enne hambaarsti kergelt närvis, sest kunagi ei tea mis täpselt toimuma hakkab. Nii, istusin mina siis kergelt ärevana toolile, arst iga kord teadis, milline hammas seekord ja nagu ikka, esimese asjana tuimestus ja siis 15minutit ootamist. See aeg sai ruttu mööda ja oligi aeg eemaldama asuda. Kuna ta ei olnud mul üldse kasvanud, vaid oli täielikult igeme sees, siis just seetõttu osutus selle kättesaamine nendest neljast kõige raskemaks.
Kõigepealt sai iget natuke lahti lõigatud ja siis proovis arst tangidega, sikutas ühtepidi ja siis teistpidi ja siis proovis jälle esimest moodi, aga hammas oli nii kõvasti kinni, et ei suvatsenud ei ühele ega teisele poole liikuda. Juba pani õde puuri valmis ja minul läksid silmad suureks ja käed pigistasid end aina rohkem kokku ja peas oli ainus mõte, et "PALUN AINULT MITTE PUURIGA!!!" õnneks seda siiski ei tehtud, sest mulle tundus, et arst pani kogu oma jõu mängu ja lihtsalt kiskus selle hamba suust välja, sest mul oli kohati selline tunne, et nonii nüüd mu lõualuu läheb pooleks, sest see hammas oli ikka tõesti kõvasti kinni. Lõpuks saadi ta siiski kätte, mina olin ühes tükis, väljaarvatud suur auk suus, kus enne oli hammas.
Kuna see oli minu viimane, siis küsisin ta koju kaasa. Ma ei tea mis ma temaga teen, aga tundus hea mõte.
Muidugi olin peale seda tuimestusest paistes ja nägin välja nagu hamstrike, kes endale põske talvevarusid kogunud. Arst kirjutas ka antibiootikumid välja, et põletikku ei tekiks ja kutsus nädala pärast kontrolli.
Esimene päev peale eemaldust pikali olla ei saanud ja magasin kuidagi pool-püsti ja valuvaigistiga, sest rõhuvahe oli liiga tugev ja sellest hakkas kohe väga valus ja ebamugav.
Läksingi täna rõõmsalt, või noh, kas just rõõmsalt, sest hambaauk tegi endiselt valu, aga siiski, vist rõõmsalt arsti juurde järelkontrolli.
Ütlesin arstile ka, et ebamugav on ja valu kiirgab kuidagi ka ülespoole. Selgus, et minu "kraater" nagu Tanel seda nimetab, oli toidutükke täis läinud, ilmselt seetõttu, et olin suuveega loputamise osas natuke lohakas ja ei teinud seda nii tihti, kui oleks pidanud.
Huhh, praegu selle kirjutamine paneb mu suu valutama :D
Igatahes... Ma ütlen ausalt, kui teil tõmmatakse alumine tarkusehammas välja ja EI õmmelda, siis jumala eest, sööge nii kaua vedelat toitu ala jogurteid, kohupiima, nii kaua kui kannatate, sest see toidutükkide väljakiskumine ei ole just meeldiv. Tuimestust teha pole mõtet, sest see läheb tegelt kiiresti, aga see tunne, kuidas tangidega surgitakse veel üsna värskes haavas, ei ole kohe üldse see, mida tahaks kogeda, kuid muud moodi paraku neid sealt kätte ei saa.
Minul käis see u 5-6 minutiga, võibolla isegi kiiremini ning õnneks polnud põletikku selle tagajärjel tekkida jõudnud. See on teine asi, miks tasub vedelat toitu süüa nii kaua kui kannatab, või kui ei, siis vähemalt teise suu poolega ja hästi-hästi-hästi väikeste ampsudega, aga siis püüda tahket toitu süüa mitte esimesel ega võimalusel ka mitte teisel päeval.
Sain peale kontrolli arstilt uue rohu ja kutsus nädala pärast tagasi. Tavaliselt piisab ühest kontrollist, aga kuna mul need tükid seal olid, siis ta tahab veenduda, et põletikuliseks ei lähe.
Nende rohtudega on see, et kõigepealt võtad ühe, siis peab ootama u 3h ja siis võib võtta probiootikumi ja siis 3h pärast järgmise rohu.
Edasi pidin tööle minema... Kõigepealt muidugi jäin ma bussist maha, sest ta käib väga harva ja ma arvasin, et mul läheb nats kauem. Kui peatusesse jõudsin, oli buss ära läinud u 3min tagasi ja mina veel meelega jokutasin, sest teadsin, et pean nagunii pool tundi bussi ootama... Noh ja seda ma ka teha sain.... Jõudsin siis tööle ja oli aeg probiootikum võtta. No jumal hoia... See jäi mulle KURKU KINNI!!!!!!!!! Lihtsalt.... See veel puudus, eks!!!!! Õnnetusehunnik nr 1 on siin, daamid ja härrad. Proovisin igat moodi, kõigepealt hakkasin hooga vett kaanima, et see lahustuks, ei midagi... siis sõin, ikka ei midagi, jõin veel, ei midagi... Ja nüüd ma kirjutan siin kell 22:50 blogi ja see on IKKA VEEL MUL KURGUS! Lihtsalt mida teha...??? Proovisin isegi näppe kurku toppida ja igast muud lollust selle kätte saamiseks ja no ei toimu seal midagi. Korra kui kommi sõin, siis ta natuke liikus allapoole, aga see oli ka kõik. Loodan, et öösel, kui suu on lõtv ja ei neelata nii palju, ta ehk vajub lõpuks kõhtu... Kui ei, siis peab hommikul vist EMO'sse minema.
Vot selline päev siis.
Igatahes, kõigi hammastega ei lähe nii hullult ja ärge kartke tegelikult seda välja tõmbamist. Kui on vaja, on vaja ja kui korralikult kõiki arsti poolt ette nähtud nõudeid jälgida, paraneb haav ruttu ja teeb haiget ka vähem :)
Ja õnnelikud on need, kellel nad üldse ei kasva või kui välja pole vaja tõmmata :D
Igatahes, peske hambaid, hoidke tervist ja minge Dr. Viikmanni juurde, sest ta teeb oma kätega imesi ja on sealjuures väga tore, sõbralik, abivalmis ja näha on, et inimene reaalselt muretseb Su tervise ja heaolu pärast!
Kallid-paid,
T.
Lugu lihtne... kuna mul on väidetavalt väike suu ja tarkushambad sinna ära ei mahu, on nad poole aastase vahega kõik juttipidi välja tõmmatud ehk lühidalt on kogu mu tarkus läinud. (Loodan, et mitte täielikult siiski heh). Nädalake tagasi tõmmati, ei, õigemini LÕIGATI viimane alumine tarkusehammas välja.
Miks just poole aastase vahega?
Seda seetõttu, et kui mul esimene tarkusehammas kasvama hakkas, siis mingi ajapärast hakkas ta tegema jubedat valu, ei saanud enam suud korralikult avada ja sööminegi oli kergelt ebameeldiv. Kohe kui mu vanaema sellest kuulis, helistas ta oma hambaarstile Dr. Viikmann'ile, kes sai mind juba järgmisel päeval vastu võtta, et hammas üle vaadata. Ta töötab DentalArt Hambakliinikus ja ma tohutult soovitan teda. Väga sõbralik inimene ja oma tööd teeb suure kohustetundega ja väga-väga hästi! Minul pole temale ühtegi pretensiooni, ainult kiidusõnad ja suur-suur tänu!
Visiidil tuligi välja, et kuna mu suu on pisike, siis tarkusehambale ruumi ei ole ja sattusin lausa nii õigel ajal, et kui ma oleks mõne päeva-nädala veel oodanud, oleks hammas hakanud mu hambumust sassi lööma. Vot siis... Igatahes saime selle kätte ja Dr. Viikmann vaatas röntgenit ja pani mulle kohe poole aasta pärast uue aja, järgmise hamba jaoks. Ta ütles, et just selles vahemikus peaks hammas hakkama kasvama ja ka endast märku andma, siis ongi kõige õigem aeg ta välja tõmmata (juhul kui on sama mure mis mul, et hakkab hambumust segama).
Ülemised kaks läksid väga libedalt. Tuimestus sees, 15 minutit ootamist, et see mõjuma hakkaks, tangid taha ja lupsti hammas käes. Muidugi mõlemad ülemised olid selle poole aasta sees jõudnud veidike kasvada ja igemest juba pea välja pista.
Vasakpoolne alumine läks ka enam-vähem hästi... Alumiste hammaste eemaldus oli sellesmõttes ebameeldivam, et ige tuli kergelt katki lõigata. Sinna sain ka õmbluse ning nädalapärast kontrollis võeti niidid välja ja kõik oli hästi.
Nüüd kui ma nädal aega tagasi käisin parema hambaga seal, siis ohsa pühade vägi... Ma olen alati enne hambaarsti kergelt närvis, sest kunagi ei tea mis täpselt toimuma hakkab. Nii, istusin mina siis kergelt ärevana toolile, arst iga kord teadis, milline hammas seekord ja nagu ikka, esimese asjana tuimestus ja siis 15minutit ootamist. See aeg sai ruttu mööda ja oligi aeg eemaldama asuda. Kuna ta ei olnud mul üldse kasvanud, vaid oli täielikult igeme sees, siis just seetõttu osutus selle kättesaamine nendest neljast kõige raskemaks.
Kõigepealt sai iget natuke lahti lõigatud ja siis proovis arst tangidega, sikutas ühtepidi ja siis teistpidi ja siis proovis jälle esimest moodi, aga hammas oli nii kõvasti kinni, et ei suvatsenud ei ühele ega teisele poole liikuda. Juba pani õde puuri valmis ja minul läksid silmad suureks ja käed pigistasid end aina rohkem kokku ja peas oli ainus mõte, et "PALUN AINULT MITTE PUURIGA!!!" õnneks seda siiski ei tehtud, sest mulle tundus, et arst pani kogu oma jõu mängu ja lihtsalt kiskus selle hamba suust välja, sest mul oli kohati selline tunne, et nonii nüüd mu lõualuu läheb pooleks, sest see hammas oli ikka tõesti kõvasti kinni. Lõpuks saadi ta siiski kätte, mina olin ühes tükis, väljaarvatud suur auk suus, kus enne oli hammas.
Kuna see oli minu viimane, siis küsisin ta koju kaasa. Ma ei tea mis ma temaga teen, aga tundus hea mõte.
Muidugi olin peale seda tuimestusest paistes ja nägin välja nagu hamstrike, kes endale põske talvevarusid kogunud. Arst kirjutas ka antibiootikumid välja, et põletikku ei tekiks ja kutsus nädala pärast kontrolli.
Esimene päev peale eemaldust pikali olla ei saanud ja magasin kuidagi pool-püsti ja valuvaigistiga, sest rõhuvahe oli liiga tugev ja sellest hakkas kohe väga valus ja ebamugav.
Läksingi täna rõõmsalt, või noh, kas just rõõmsalt, sest hambaauk tegi endiselt valu, aga siiski, vist rõõmsalt arsti juurde järelkontrolli.
Ütlesin arstile ka, et ebamugav on ja valu kiirgab kuidagi ka ülespoole. Selgus, et minu "kraater" nagu Tanel seda nimetab, oli toidutükke täis läinud, ilmselt seetõttu, et olin suuveega loputamise osas natuke lohakas ja ei teinud seda nii tihti, kui oleks pidanud.
Huhh, praegu selle kirjutamine paneb mu suu valutama :D
Igatahes... Ma ütlen ausalt, kui teil tõmmatakse alumine tarkusehammas välja ja EI õmmelda, siis jumala eest, sööge nii kaua vedelat toitu ala jogurteid, kohupiima, nii kaua kui kannatate, sest see toidutükkide väljakiskumine ei ole just meeldiv. Tuimestust teha pole mõtet, sest see läheb tegelt kiiresti, aga see tunne, kuidas tangidega surgitakse veel üsna värskes haavas, ei ole kohe üldse see, mida tahaks kogeda, kuid muud moodi paraku neid sealt kätte ei saa.
Minul käis see u 5-6 minutiga, võibolla isegi kiiremini ning õnneks polnud põletikku selle tagajärjel tekkida jõudnud. See on teine asi, miks tasub vedelat toitu süüa nii kaua kui kannatab, või kui ei, siis vähemalt teise suu poolega ja hästi-hästi-hästi väikeste ampsudega, aga siis püüda tahket toitu süüa mitte esimesel ega võimalusel ka mitte teisel päeval.
Sain peale kontrolli arstilt uue rohu ja kutsus nädala pärast tagasi. Tavaliselt piisab ühest kontrollist, aga kuna mul need tükid seal olid, siis ta tahab veenduda, et põletikuliseks ei lähe.
Nende rohtudega on see, et kõigepealt võtad ühe, siis peab ootama u 3h ja siis võib võtta probiootikumi ja siis 3h pärast järgmise rohu.
Edasi pidin tööle minema... Kõigepealt muidugi jäin ma bussist maha, sest ta käib väga harva ja ma arvasin, et mul läheb nats kauem. Kui peatusesse jõudsin, oli buss ära läinud u 3min tagasi ja mina veel meelega jokutasin, sest teadsin, et pean nagunii pool tundi bussi ootama... Noh ja seda ma ka teha sain.... Jõudsin siis tööle ja oli aeg probiootikum võtta. No jumal hoia... See jäi mulle KURKU KINNI!!!!!!!!! Lihtsalt.... See veel puudus, eks!!!!! Õnnetusehunnik nr 1 on siin, daamid ja härrad. Proovisin igat moodi, kõigepealt hakkasin hooga vett kaanima, et see lahustuks, ei midagi... siis sõin, ikka ei midagi, jõin veel, ei midagi... Ja nüüd ma kirjutan siin kell 22:50 blogi ja see on IKKA VEEL MUL KURGUS! Lihtsalt mida teha...??? Proovisin isegi näppe kurku toppida ja igast muud lollust selle kätte saamiseks ja no ei toimu seal midagi. Korra kui kommi sõin, siis ta natuke liikus allapoole, aga see oli ka kõik. Loodan, et öösel, kui suu on lõtv ja ei neelata nii palju, ta ehk vajub lõpuks kõhtu... Kui ei, siis peab hommikul vist EMO'sse minema.
Vot selline päev siis.
Igatahes, kõigi hammastega ei lähe nii hullult ja ärge kartke tegelikult seda välja tõmbamist. Kui on vaja, on vaja ja kui korralikult kõiki arsti poolt ette nähtud nõudeid jälgida, paraneb haav ruttu ja teeb haiget ka vähem :)
Ja õnnelikud on need, kellel nad üldse ei kasva või kui välja pole vaja tõmmata :D
Igatahes, peske hambaid, hoidke tervist ja minge Dr. Viikmanni juurde, sest ta teeb oma kätega imesi ja on sealjuures väga tore, sõbralik, abivalmis ja näha on, et inimene reaalselt muretseb Su tervise ja heaolu pärast!
Kallid-paid,
T.
Comments
Post a Comment