Ma olen vist kõige kehvem blogipidaja. Olen siin taas kõik unarusse jätnud...
Olin trammis. Minu lähedal istus väike esimese klassi poiss oma isaga. Poiss: "Issi, kui sa aktusele kavatsed tulla, siis peaksid küll natuke viisakamad riided selga panema...Vähemalt kingad võiksid puhtaks teha"
See tuli tal nii südamest, teinekord on väikeste laste ausus pisut naljakas, aga samas nad on nii tõetruud. Seekord küll asi nii hull ei olnud, aga lapsed on teinekord väga ausad!
Kirjutan natuke siis oma 1.septembrist. Aasta tagasi võtsin ma vastu otsuse, et asutn Eesti Esimesse Erakosmeetikakooli, kusjuures see mõte tuli kaks nädalat enne kooli algust. Enne seda arvasin, et võtan aasta vabaks ja kogun mõtteid, mida edasi ja kuidas, aga läks teisiti.
1.septembril ei olnud meil aktust, vaid infotund, kus tutvustati kooli ja mis edasi juhtuma hakkab. Klassis oli jube ärev õhkkond, sest minu jaoks olid seal kõik võõrad ning mõni üksik minu grupist oli tulnud kooli koos sõbrannaga. Valitses täielik vaikus, kes omavahel midagi jutustas tegi seda väga-väga sosinal.
2.septembrist läks juba õppetöö lahti. Esimesed kaks nädalat valitses klassis puhkepauside ajal täielik vaikus ja mina jäin KAKS KORDA oma pinginaabrist ilma! Esimesed päevad koolis ma sõin klassis, kuna nii tundus kindlam, sest ma ei teadnud mitte kedagi ja pidasin paremaks üksi kiiresti oma toit nahka pista (rumal olin). Mäletan nii hästi, kui tuli kätte esimene kord minna kööginurka. Ma ei mäletagi kas see oli peale esimest nädalat koolis või natuke varem, igatahes läksin paari grupiõega kaasa, spontaanselt, kuna keegi läks, läksin ka. Seal aga istusid tüdrukud, kes olid koolis olnud juba kauem, kes aasta, kes rohkem. (meil sõltub õpingu pikkus sellest, kas oled päevaõpe, kaugõpe või õhtuõpe)
Kui nad meid seal esimest korda nägid, tulid neil ette sellised pisut vihased ja üleolevad näod, et noh mis uustulnukad me nüüd oleme ja pressime nende alasse sisse. Ilmselt oli see vaid esmamulje ning tihti see ei pea paika, sest nüüdseks saame juba kõik omvahel läbi ja need grupid just lõpetasid kah.
Miks ma seda kirjutan?
Eile, kui oli 1.september, olin mina valveõpilane ja korrapidaja ning pidin uusi õpilasi vastu võtma ning neid õigesse klassi, infotundi juhtama. Mulle tuli kohe meelde minu esimene kogemus koolis, vanade olijate keskel ning üritasin ise olla seevastu just tore ja abistav, et nad ei tunneks ennast halvasti, et tulid ennast seal koolis harima. Tegelikult on endal natuke hea tunne ka, et mina juba oskan ja nendel on see teekond kõik alles alguses ja, et neil pole aimugi mis neid edaspidi ees ootab... Saab põnev olema :)
Koolis on vahepeal niimõndagi juhtunud, kuid kõike siia kirja panna ei jõua. Endal on üsna hea tunne, kui mõtlen sellepeale, et lõpp on lähedal. Vaid 4 kuud praktikat veel, novembrist hakkavad küll juba arvestused pihta, kuid nende vahel ilmselt meil veel kliendipraktika jätkub. Uuel aastal peame me kuu aega mentorlust tegema ning selle lõppedes juba eksamid, lõputöö kaitsmine ja lõpuks loodetavasti ka lõpetamine... Ei jõua ära oodata! :)
Kallid-paid,
T
Olin trammis. Minu lähedal istus väike esimese klassi poiss oma isaga. Poiss: "Issi, kui sa aktusele kavatsed tulla, siis peaksid küll natuke viisakamad riided selga panema...Vähemalt kingad võiksid puhtaks teha"
See tuli tal nii südamest, teinekord on väikeste laste ausus pisut naljakas, aga samas nad on nii tõetruud. Seekord küll asi nii hull ei olnud, aga lapsed on teinekord väga ausad!
Kirjutan natuke siis oma 1.septembrist. Aasta tagasi võtsin ma vastu otsuse, et asutn Eesti Esimesse Erakosmeetikakooli, kusjuures see mõte tuli kaks nädalat enne kooli algust. Enne seda arvasin, et võtan aasta vabaks ja kogun mõtteid, mida edasi ja kuidas, aga läks teisiti.
1.septembril ei olnud meil aktust, vaid infotund, kus tutvustati kooli ja mis edasi juhtuma hakkab. Klassis oli jube ärev õhkkond, sest minu jaoks olid seal kõik võõrad ning mõni üksik minu grupist oli tulnud kooli koos sõbrannaga. Valitses täielik vaikus, kes omavahel midagi jutustas tegi seda väga-väga sosinal.
2.septembrist läks juba õppetöö lahti. Esimesed kaks nädalat valitses klassis puhkepauside ajal täielik vaikus ja mina jäin KAKS KORDA oma pinginaabrist ilma! Esimesed päevad koolis ma sõin klassis, kuna nii tundus kindlam, sest ma ei teadnud mitte kedagi ja pidasin paremaks üksi kiiresti oma toit nahka pista (rumal olin). Mäletan nii hästi, kui tuli kätte esimene kord minna kööginurka. Ma ei mäletagi kas see oli peale esimest nädalat koolis või natuke varem, igatahes läksin paari grupiõega kaasa, spontaanselt, kuna keegi läks, läksin ka. Seal aga istusid tüdrukud, kes olid koolis olnud juba kauem, kes aasta, kes rohkem. (meil sõltub õpingu pikkus sellest, kas oled päevaõpe, kaugõpe või õhtuõpe)
Kui nad meid seal esimest korda nägid, tulid neil ette sellised pisut vihased ja üleolevad näod, et noh mis uustulnukad me nüüd oleme ja pressime nende alasse sisse. Ilmselt oli see vaid esmamulje ning tihti see ei pea paika, sest nüüdseks saame juba kõik omvahel läbi ja need grupid just lõpetasid kah.
Miks ma seda kirjutan?
Eile, kui oli 1.september, olin mina valveõpilane ja korrapidaja ning pidin uusi õpilasi vastu võtma ning neid õigesse klassi, infotundi juhtama. Mulle tuli kohe meelde minu esimene kogemus koolis, vanade olijate keskel ning üritasin ise olla seevastu just tore ja abistav, et nad ei tunneks ennast halvasti, et tulid ennast seal koolis harima. Tegelikult on endal natuke hea tunne ka, et mina juba oskan ja nendel on see teekond kõik alles alguses ja, et neil pole aimugi mis neid edaspidi ees ootab... Saab põnev olema :)
Koolis on vahepeal niimõndagi juhtunud, kuid kõike siia kirja panna ei jõua. Endal on üsna hea tunne, kui mõtlen sellepeale, et lõpp on lähedal. Vaid 4 kuud praktikat veel, novembrist hakkavad küll juba arvestused pihta, kuid nende vahel ilmselt meil veel kliendipraktika jätkub. Uuel aastal peame me kuu aega mentorlust tegema ning selle lõppedes juba eksamid, lõputöö kaitsmine ja lõpuks loodetavasti ka lõpetamine... Ei jõua ära oodata! :)
Kallid-paid,
T
Comments
Post a Comment