Triinu Blogi

Hei, Kui meil Hugo sündis, tuli koheselt mitmelt poolt küsimus “Kas te ikka lutti ka annate?” Me Taneliga leppisime omavahel kokku, et teeme seda vaid juhul, kui muud võimalust ei ole, seega vastasime üha uuesti ja uuesti sellele küsimusele “Ei anna” ja enamasti olid siis näod pigem üllatunud. Tavaks on see, et kui laps sünnib, tuleb iga kuu perearsti juures teda mõõtmas ja kaalumas käia. Lisaks lasta ära teha vajalikud vaktsiinisüstid. Kui tibu perearstilt oma esimese süsti sai, oli ta ikka päris pisike ja kui see suts ära tehti, hakkas ta ehmatusest loomulikult nutma. Ma keerasin ta näoga enda poole sülle ja kussutasin, kui pereõde järsku üllatunult küsib “Kas te lutti ei annagi? See rahustaks ta ju kohe maha”. Perearst on meil niinii tore, sõbralik ja asjalik, kuid õde avaldab tihti oma arvamust seal, kus vaja pole. Õõhhhh... oi kuidas mind ajab närvi ükskõik kelle poolt igasugune “mina tean paremini, mida sa oma lapsele andma pead” suhtumine. Hoidsin end vaos ja vasta...